Presidendi kõne vapustas ja mitte heas mõttes

President Kaljulaid on minetanud igasuguse tõsiseltvõetavuse.

Kuulasin president Kaljulaidi kõnet Kadrioru eliidi vastuvõtul. Kohal oli palju nägupidi ja ka minu ajakirjandusliku töö tõttu tuttavaks saanud inimesi. Ühtaegu puudus aga kümneid, keda oleksin teleri pildi kaudu soovinud näha.

Urmas Paeti aga nägin õige mitu korda. Miks? Tänase valitsuse liikmeid eriti ei märganud, EKREst muidugi mitte kedagi. Sain seejärel teada, et peaminister ignoreeris põhjendatult seda vastuvõttu. Ega ka õigupoolest teistest valitsusparteidest kedagi kohal olnud.  Võib-olla olid kaamerameestele antud vastavad juhised “mässajaid” mitte näidata?!

Olen käinud presidendi vastuvõttudel kahel korral T-H. Ilvese ajal, sest olin tolle presidendi algatatud uudissõnavõistluses aktiivne osaleja ja  “sõnause” väljamõtleja. Olles veel küll peavoolu kanali ERRi toimetaja.

Kersti Kaljulaidi ajal ma muidugi midagi sellist loota ei oleks saanud, sest töötasin juhtival kohal temale ja senisele süvariigile “vaenulikus” Tallinna Televisioonis. See kanal oli ja on mürk presidendile ja kogu Reformierakonna toiduahelale, sest on olemas meediakanal, milles sõna on olnud kuni 100% vaba. Kui kauaks muidugi? Aga kaua enne Tema enda silmakirjalikku sõnumit pusarinnal.

Vaatasin ja kuulasin nüüd tema sõnavõttu, mis sisaldas Balti apelli meenutamise kõrval peaaegu mitte midagi 28 aasta tagustest sündmustest, sest Rahvarinne mõistena on meie Luxembourgi prouale väga võõras nähtus. Peaks nagu koos sellega kuidagi tunnustama Keskerakonda ja Jüri Ratast. Seda vajakajäämist korvati Balti keti mainimisega ja kivitüki kinkimisega Rein Veidemannile. Tema kõnet ma kommenteerida ei tahaks. Ütlen kunagi nelja silma all. Obama mainimine oli muidugi tipp!

Küll aga pisut käsitleksin presidendi propagandistlikku kihutuskõnet, mis sisaldas varjamatut sekkumist tänase seadusliku valitsuse tegevusse ja otsustesse. Vihjed olid läbinähtavad, kuid ilma igasuguste argumentideta. Isegi pensioni 2. samba reform pälvis peaaegu et apokalüpslikku hukkamõistu – “Mulle ei meeldi, ma olen vihane, pärast mind tulgu või veeuputus” – need on minu tõlgendused tema kõne sõnumist. Eesti riigi lõpp tulevat tema meelest sellest, kui kõrvaldatakse ebausaldusväärsed ametnikud!? Missugune loogika uperpall! Missugune vale!

Mis mind kõige rohkem vapustas, oli see, et ma ei tundnud selle kõne ajal ja järel ennast enam Eesti Vabariigi kodanikuna, kes on andnud oma 66 eluaasta jooksul kaaluka panuse meie riigi taastamisse ja ülesehitamisse. Ma ei tundnud tema esinemise järel muud kui kohutavat tühjust, seda et ma sooviksin kiireimas korras Eesti riigi iseseisvuse ja suveräänsuse (uut)  taastamist!

Mart Ummelas

kolumnist

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga