Priit Tali: Arusaamatu „vabadusralli“

“Nädalavahetuse „vabadusralli“ tekitas küllap nii mõneski inimeses hämmingut. Minus küll. Täiesti selgusetuks jäi selle aktsiooni sisu ja eesmärk, kuni leidsin meediast ühe korraldaja sõnad – „Me seisame ühiselt viie olulise vabaduse eest: sõnavabadus, liikumisvabadus, valikuvabadus, kogunemisvabadus, tervisevabadus“.

Esimese pilguga tundus igati õigustatud ja kiiduväärse eesmärgina. Siis hakkasin pisut süvenema ja mõtlema ning selgus kadus taas.

Sõnavabadus – absoluutselt ja elementaarsena vajalik! Samas …

See seltskond räägib ja kirjutab asju, mis on kohati diametraalselt vastupidised nö ametlike, riiklike seisukohtadega. Samuti kutsuvad nad inimesi üles riigivõimu poolt kehtestatud norme eirama. Seda kõike teevad nad täiesti avalikult. Kas ma nendega nõustun või mitte, see pole üldse oluline. Kuid fakt iseenesest, et nad seda teha saavad, näitab minu jaoks üpris ühemõtteliselt, et sõnavabadus eksisteerib ja lausa õitseb. Mida VEEL nad rääkida tahaks, kuid ei saa?

Liikumisvabadus – see on juba keerulisem ja mitmetahulisem teema.

Ilmselt ei ole mitte kunagi ja mitte kusagil olnud olukorda, kus ükskõik kes saaks minna ükskõik kuhu. On eksisteerinud ja eksisteerivad (ilmselt jäävadki) riigipiirid, kinnised territooriumid, eraomanduses alad, privaatsed ruumid, suletud asutused ja muud sarnased, mis piiravad totaalselt vaba liikumist. Enamik neist on arusaadavad, mõistlikud ja vajalikud. Mulle ei meeldiks põrmugi maailm, kus igaühel oleks täielikult vaba voli takistamatult minna just sinna, kuhu parajasti soovib.

Väga oleks tahtnud, et oleks vähegi konkreetsemalt põhjendatud, milline hetkel võimatu liikumine neile hädavajalikuna tundub ja millise põhjenduse kohaselt peaks neile seda võimaldama.

Valikuvabadus – see jäi ka pikema mõtlemise tulemusel arusaamatuks.

Terve meie elu, iga meie päev koosneb valikutest. Harva on võimalik valida hea ja halva vahel, enamasti tuleb kaaluda, milline valikutest on vähem halb. Kuid neid valikuid teeme kogu aeg.

Mina enam ei mäletagi, millal mul viimati oli olukord, kus minu ees seisis valimiseks ainult üks variant ning mingit kaalutlemise võimalust ei olnudki. Võtame kohalikud või üleriigilised valimised – kandidaate on reas, valik on kirju. Saan valida elukohta, tööd, telekanaleid, infoallikaid jne jne. Kui tahan, lasen end vaktsineerida. Ei taha – ei lase.

Olgu tegu väikeste ja eraeluliste küsimustega või suurte, ühiskondlike teemadega – millised on need valikud, millest nad puudust tunnevad?

Kogunemisvabadus – see on üsna mitmeastmeline temaatika.

Kogunemisel ja kogunemisel on väga suur vahe. Saame ju kõik aru, et paari-kolme inimese kogunemist (olenevalt asukohast) võib enamasti pidada eraasjaks ja keegi sellesse ei sekku. Kümnete tuhandete kogunemine on juba nähtus, mis mõjutab tugevasti ka neid, keda see kogunemine ei puuduta ega huvita. Ning on lihtsalt elementaarsena hädavajalik, et mistahes tegevus, mis mõjutab otseselt ka sellesse tegevusse mittepuutuvaid kaaskodanikke, peab olema kuidagi reglementeeritud ning ohjeldatud.

See vajadus on tinginud öörahu mõiste ja kõikvõimalikke muid ruumilisi, ajalisi, akustilisi ja muid piiranguid kõikvõimalikele kogunemistele. Samuti kohustuse kaaskodanikke mõjutavad kogunemised kooskõlastada, registreerida ning neil kogunemistel kehtestatud norme järgida. Ma ei oska selles mitte midagi halba näha. Ilma selleta oleks tegemist jälgi anarhiaga, mida siiani olen ainult filmides näinud.

Pealegi ei ole kuulda olnud, et mõne asjakohaselt korraldatud kogunemise toimumist oleks takistatud, olgu siis tegu tõrvikurongkäikude, geiparaadide või millega tahes. Milliseid kogunemisi antud seltskond sooviks, kuid korraldada ei saa?

Tervisevabadus – see jäi täiesti mõistetamatuks! Mida sellega silmas peeti?

Kas mulle peaks olema tagatud õigus olla terve?! Kes ja kuidas saaks seda tagada? Kes saaks ükskõik kellele anda garantii, et ta saab elada oma elu ilma nohuta, ilma vähita, ilma luumurdudeta?

Kas mul peaks olema vabadus käituda, toituda tervislikult? Loomulikult! Ja see vabadus on mul olemas. Nii palju kui see vähegi minust endast sõltub, saan ma oma tervise ja heaolu jaoks kõike teha.

Milline siis on see tervisesse puutuv „vabadus“, millest meil vajaka jääb ja mille eest võitlema peaks?

Kõik need viis vabadust on kahjuks niivõrd üldised ja lahti seletamata, et need oleks rahumeeli võinud kokku panna üheks sõnaks – vabadus. See oleks olnud täpselt sama informatiivne – „Me seisame ühiselt vabaduse eest.“ Iseenesest täiesti mõistetav, kes siis ei tahaks olla vaba. Kas aga sõnad „vabadus, vaba“ ka kõigi jaoks sama sisu ja tähendust omavad, on juba iseasi.

Täiesti omaette teema oli selle ürituse vormiline ja nähtav külg. Kui ikka rahvasummas on kõrvuti sinimustvalged lipud ja plakat, millel „Eesti“ on kirjutatud ühe E-ga, siis sügavat sümpaatiat see paraku ei saagi tekitada.

Ma ei kahtle, et aktsiooni korraldajatel on süda õiges kohas ning ka siht oli ilus. Kuid olgu eesmärk kuitahes kaunis – sellele on raske kaasa elada (veel vähem kaasa aidata), kui see jääb kõrvalseisjale segaseks ja arusaamatuks.“

Priit Tali, kolumnist