31.03.2021
Kaasaegne inimene on valmis hiirelõkse enda peal järele proovima.
„Mitmeid kuid – äh, tegelikult aastaid – levib info kõikvõimalike kelmide kohta koos elust enesest võetud naeruväärsete, kuid väga kurbade näidetega. Lisaks eksisteerib ka terve mõistus, mille olemasolu mingilgi kujul võiks eeldada igalt täiskasvanud inimeselt, kellel on õnnestunud vähegi arvestatav rahasumma panka koguda.
Ja ikkagi …
Kui onu Juhanile helistab mingi pätt ja palub temalt tema pangakonto numbrit, PIN-koode ja muid rekvisiite, siis otsib Juhan küsitud andmed välja ja saadab pätile.
Kui tädi Maali saab kirja, milles teatatakse, et ta on saanud Muhamedilt päranduseks 671 miljonit, kuid selle kohale toimetamise kullerikuludeks tuleb kohe Kaimani saartele üle kanda 40 tuhat, siis õnnelik Maali asub otsemaid ülekannet tegema.
Ja muud sarnased juhtumid toimuvad kogu aeg.
See tundub täiesti müstilisena, kuid paraku tuleb seda aktsepteerida, kuna see ON reaalsus.
Järeldus saab olla vaid üks. Hoolimata infoajastust, hoolimata meie rahva pikaajalisest kirjaoskusest, hoolimata Pisa-testide vaimustavatest tulemustest on meie seas mingi hulk ametlikult teovõimelisi inimesi, kes näevad maailma ja ümbritsevat elu täielikus kõverpeeglis ning on valmis ja suutelised uskuma absoluutselt igasugust jura.
Sirvides erinevaid sotsiaalmeedia foorumeid, võib iga päev (kümneid kordi) lugeda tõsimeelses toonis postitusi, mille sisu on nii jahmatavalt jabur, et ei oska nutta ega naerda. Kirjutatakse „kogemustest“ ja „faktidest“, mis paneksid Stephen Kingi õhku ahmima. Ja igale sellisele postitusele pannakse hulgaliselt „laike“, järgneb ridamisi toetavaid kommentaare ning tõendusena kellegi teise samalaadseid „kogemusi“.
Tegemist ei ole ühe-kahe ilmselgelt põrunud kodanikuga. Selliste spetsiaalsete gruppide aruteludes osalevad sajad justkui enam-vähem ontlikud inimesed. Toetavad ja kiidavad üksteist täielike lolluste esitamise eest, esinevad innustunud sõnavõttudega stiilis „tuginedes laest võetud andmetele, väidan et …“. Helgematel hetkedel ei ole andmed võetud laest, vaid allikaks on „anonüümseks jääda sooviv sõltumatu uurimisasutus.“
Huvitav on ka asjaolu, et kui keegi aruteludes osaleja esitab mõne tõenduspõhise fakti või kasvõi küsib/palub mingit tõendust mõne avaldatud õudusloo kohta, siis eemaldatakse ta kiiresti.
Kõik aktiivsed grupiliikmed teavad, on ise kogenud, on ise näinud. Küsimused „kust sa tead“ või „kus/millal sa nägid“ on vaikimisi keelatud ning jäävad alati vastuseta.
Tegu on omaette „põneva“ maailmaga, kus ei eksisteeri kahtlusi, kõhklusi ega küsitavusi, samuti mitte alternatiive või teisi võimalusi. On absoluutsed ja vääramatud tõed, mille päritolu ega allikad ei paku kellelegi vähimatki huvi. Loogikat reeglina ei kasutata, või kui, siis ainult kujul „pingviinid ei ripu ju pea alaspidi, järelikult ei ole maailm ümmargune“.
Mida jaburam, mida vastuvõetamatum terve mõistuse jaoks mingi sündmus on, seda kindlamini see omaks ja arutamise alla võetakse. Arutamine ei ole kunagi teemal, kus, millal või KAS nimetatud sündmus toimus, vaid KES selles süüdi on. Ja süüdlased loomulikult leitakse kõigile sündmustele, mille tegeliku toimumise kohta mitte mingeid tajutavaid märke ei olegi.
Silma torkab ka edev tsunftivaim, uhkus oma „edumeelsuse“ üle. Inimesi, kes endiselt ja pidevalt esitavad küsimusi „kas või miks või kus või millal“, nimetatakse kergemal kujul lammasteks ja orjadeks. See seltskond ei taha mingil juhul olla lambad ega orjad ja seetõttu ei esita nad ka iial mingeid küsimusi, millele võiks järgneda vastus.
Kunagi ajasid sellised „mõttetalgud“ naerma, seejärel vihaseks … täna teevad lihtsalt kurvaks.
Ilmselt on läbi aegade alati eksisteerinud mingi osake inimestest, kellele mitte miski mõistlik lihtsalt külge ei hakka. Selle paratamatusega tuleb arvestada ja lihtsalt loota, et keegi minu lähedastest sellesse kategooriasse ei kuulu.“
Priit Tali, kolumnist