Priit Tali: jutt kõikehõlmavast võrdsusest on ülepingutatud ja praktiliselt sisuta

Arvamus,
©Uued Uudised
Võrdsust tasakaalustatuna hoida on väga raske kui mitte võimatu.

„Laias laastus eksisteerib kahte sorti võrdsust – juriidiline ja praktiline. Sama lugu on muidugi ka ebavõrdsusega. Ning väga sageli juriidika ning praktika omavahel ei kattu.

Esimese hooga tulevad pähe liikumispuudega inimesed. Ei meenu ühtegi õigusakti, mis neile tervete kaaskodanikega võrreldes mingeid piiranguid seaks. Kas nad aga ka praktilises elus saavad minuga võrdselt kõiki elu hüvesid kasutada? Näiteks kui paljudesse avalikesse asutustesse pääseb ratastooliga iseseisvalt ja probleemitult sisse?

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Või võtame kõikvõimalikud loodusest kaasa antud anded. Kuigi seda ei sätesta ükski seadus, on ebamusikaalsel inimesel siiski võimatu Muusikaakadeemiasse pääseda, kuitahes hirmsasti ta seda ka ei igatseks. Samal moel on õiguslikult reguleerimata ka kõik muud kaasasündinud eeldused, mis võimaldavad osadel väljavalitutel saada tippsportlaseks või kunstnikuks või luuletajaks. Ja isegi kui mõni meeltesegaduses poliitik üritaks seda temaatikat õigusaktidega „võrdsustada“, ei oleks praktilises elus sellel mingit tulemust.

Neid omadusi ja näitajaid on tohutult, mis teevad meid praktikas üdini ebavõrdseks ning mida on samas täiesti mõeldamatu mistahes määruste-eeskirjade-reeglitega kuidagigi „võrdsustada“.

Aastakümnete tagune laulusalm kirjeldab tantsuõhtul kutset ootavaid neidusid –

„Ilusail õnne, teistel on vähem, kuigi kõik südamelt head.

Tantsivad ühed, kuid teised vähem, kolmandad vaatavad pealt.“

Need nukratoonilised sõnad võtavad ilmekalt kokku meie igapäevase ja paratamatu ebavõrdsuse. Täiesti teenimatult jääb keegi kogu aeg millestki kõrvale või ilma, kuna mingi tema asjakohane omadus selles konkreetses olukorras on puudulik. Kas ta pole piisavalt ilus või piisavalt tugev või piisavalt pikk või piisavalt nutikas või piisavalt terve või piisavalt osav või …

Ja ometi ei ole keegi meist vähimalgi määral süüdi selles, kui Emake Loodus ei kinkinud meile ohtralt tervist, väljanägemist, lauluhäält või taibukust. See „süü“ ei huvita kedagi. Nii see lihtsalt on ja seda ei muuda ega saagi muuta ükski seadus või muu regulatsioon. Tõenäiliselt ei ole sündinud inimest, kellel oleks olemas kõik anded ja mõeldavad „parameetrid“. Midagi on ikka puudu ja varem või hiljem satub ta olukorda, kus just see puuduv miski osutub oluliseks.

Seega reaalsest võrdsusest on üksjagu mõttetu unistada, veel vähem selle eest võidelda.

Kui nüüd rääkida kõikvõimalike aktidega tagatud formaalsetest õigustest, siis tuleb väga olulise tegurina mängu iga üksikisiku tegelik huvi mingi konkreetse õiguse vastu. Ei anna ju minu elukvaliteedile absoluutselt mitte midagi juurde mõni mul olemasolev õigus, mille kasutamine ei ole mulle vajalik ega huvipakkuv.

Mida ma hakkan peale näiteks õigusega kandideerida parlamenti? Ma ei taha! Poliitikategemine ei haaku mitte kuidagi minu natuuriga. Mind ei motiveeri selles suunas pürgima mitte ükski ahvatlus. Ja lihtne teadmine, et mul soovi korral oleks selleks ÕIGUS, ei tee mind kriipsu võrragi õnnelikumaks.

Nagu me iga mõne aasta tagant taas veenduda võime, siis peaaegu poolt rahvast jätab täiesti ükskõikseks ülim õigus valida rahvaesindajaid. Kümned tuhanded hääleõigusega kodanikud võiks sellest õigusest rahulikult ilma jätta ning nende elus ei muutuks kõikse vähematki.

Personaalse õnne- ja rahuldustunde jaoks ei ole vaja mitte formaalseid õigusi, isegi mitte võrdseid formaalseid õigusi, vaid iga konkreetne inimene tahaks omada õigust teha seda, mis konkreetselt temale vajalik või meeldiv on.

Mul on sügavalt savi, kas mul on naabrimehega võrdne õigus mingis teemas, kui see teema mind ei koti ja ma ei kasutaks seda õigust ka mitte raha eest.

Ja kui mind mingi õigus väga puudutab ja huvitab, siis kindlasti mitte läbi selle vaatenurga, et oleksin naabrimehega võrdne, vaid kuna seda konkreetset õigust on mulle isiklikult vaja, olgu siis praktilistel või emotsionaalsetel põhjustel.

Jah, on muidugi neid inimesi, kelle AINUS motiiv midagi teha või omada ongi selles, et naabrimees teeb või naabrimehel on. Aga nemad ma jätan praegusest mõtisklusest välja.

Seega on ka juriidilises plaanis jutt õiguste võrdsusest ülepingutatud ja praktiliselt sisuta. Absoluutset enamust meist mingi võrdsus ei huvita. Seejuures olen täiesti kindel, et absoluutsel enamusel meist pole aimugi KÕIGIST õigustest, mis meil formaalselt olemas on. Veel vähem on meil neid tarvis.

Probleem, hingevalu, frustratsioon ja protest tekivad minus siis, kui ma midagi TAHAN, kuid EI TOHI. Kui minu soovid ja õigused ei lange kokku. Ja võrdsus ei puutu siin üldse asjasse. Kui ma ei saa seda, mida tahan, siis ei lohuta mind kuidagi, et naabrimees ka ei saa.

Vastuolu EI OLE mitte erinevate inimeste õiguste ja võimaluste vahel. Praktiliselt me niikuinii ei ole võrdsed ning juriidiliselt niikuinii oleme võrdsed.

Vastuolu ON konkreetsete inimeste õiguste ja soovide vahel.

Illustreeriva näitena – nii mina kui ka naabrimees saame-võime-tohime naist võtta, kuid me kumbki ei saa abielluda mehega. Juriidilisel pinnal valitseb absoluutne õiguste võrdsus.

Kuid praktilisel pinnal – naabrimees TAHAB abielluda mehega, mina EI TAHA. Ja seda – nagu ka minu ilusat nägu ja naabrimehe kaunist lauluhäält – ei saa muuta ükski seadusandja.

Niisiis on meil suur vastuolu. Üksikisikut (mind) huvitab, et mul oleks sellised õigused, mida ma tahan, täiesti sõltumata naabrimehe õigustest. Ühiskonda ja riiki aga huvitab, et minul ja naabrimehel oleksid ühetaolised ja võrdsed õigused, täiesti sõltumata sellest, mida kumbki meist tegelikult tahab.

Ning seda vastuolu ei ole kuidagi võimalik kõiki rahuldavalt lahendada.“

Priit Tali, kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused