02.04.2021
EPL-i fantaasialugu.
„Omapärane lugu ilmus äsja Raimo Poomi sulest Päevalehes. Loo peategelaseks on „EKRE jaur“, mille tulemusena meil hunnik vaktsiine saamata jääb.
Muidugi ei tea mina tollase valitsuse tegevuste ja vestluste üksikasju, kuid artiklis endas esitatud asjaolud on piisavalt kõnekad.
Kiik muudkui tahtis igalt poolt vaktsiine soetada ning EKRE muudkui ei lasknud tal seda teha. Selle kohta on mitmeid värvikaid lauseid –
„…nuriseti, et kui AstraZeneca doos maksis ca 1,78 eurot, siis Jansseni oma tuli juba kõvasti kallim…“
„…koalitsiooni ühe osalise sendipoolitamise soov…“
„EKREl oli kogu aeg küsimusi raha osas, kes, kui palju ja miks ikka nii just peab maksma.“
Kujutan elavalt ette, et peamine (tõenäoliselt ainuke) nuriseja-iriseja oli Martin Helme. Miks küll?
Mistahes suuremahuliste tehingute arutamisel valitsuses hekseldatakse läbi kõikvõimalikud temaatikad – vajadused, kogused, võimalused, partnerid, logistika, riskid, alternatiivid ja ilmselt veel kümned nüansid. Sealhulgas ka selline „pisike“ teema, nagu raha.
On elementaarselt loomulik, et kõigi asjassepuutuvate rahanumbrite kallal norib (heas mõttes) isik, kelle ametinimetus on rahandusminister. Peabki norima! Miks? Sest just see ongi tema töö.
Kui valitsus arutab mingi suurte kulutustega seotud tegevuse üle ning rahandusminister EI NORI iga sendi kallal, siis tuleks ta lahti lasta.
Täiesti irrelevantne on konkreetse rahandusministri parteiline kuuluvus. Olgu ekrelane, olgu sots, olgu orav – kui mistahes arutlustes ei ole tema kõrgendatud, pedantse ja noriva tähelepanu all riigi (rahva) raha, siis järelikult ei tee ta oma tööd.
Selles konkreetses kontekstis ja ajas oli rahandusministriks EKRE poiss, kes TEGI oma tööd. Kui selle valdkonna ministriks oleks olnud keskmine või isamaalane, siis oleks ka temal olnud vaid kaks valikut – kas norida täpselt samamoodi iga euro üle või loobuda oma töö tegemisest.
Väga tahaks loota, et praegu sellel postil olev Keit samuti teeb oma tööd ning samuti norib iga sendi kallal. Sest kui leitakse, et valitsuses ei ole vaja sellist „sendipoolitajat“, siis tuleks rahandusministri koht likvideerida.
Raimo Poomi „loogiline“ järeldus, et kuna Martin tegi põhjalikult oma tööd, siis see tähendab EKRE vastutöötamist vaktsiinide ostmisele, tundub küll sügavalt totakana.
Kõige koledam asi „EKRE süül“ juhtus Poomi meeles aga selle aasta alguses.
„Alles siis, novembri lõpus, suutis valitsus langetada otsuse, et järgmiste EL-i uute koroonavaktsiinide eelostulepingutega võib Kiik ühineda automaatselt“.
Ja siis, keset jaanuari „…teatas sotsiaalminister Tanel Kiik, et valitsus ühineb teise Pfizeri lepinguga, kuid teeb seda tagasihoidlikus koguses. Selles broneeriti 14. jaanuaril Eestile 250 000 doosi. Maksimaalselt oleks saanud taas broneerida 600 000.“
Mis siis nüüd juhtus?! Oli ju valitsuse mitme kuu tagune otsus, et Kiik võib vabalt, „automaatselt“ tegutseda. Miks siis seda ei tehtud? Kus siin nüüd EKRE karvane käsi on?
Eriti armsalt kõlavad kõrvuti asetatuna järgmised laused.
„Oleks toonane valitsus jaanuaris võtnud Pfizerit maksimaalselt 600 000 doosi, laekunuks Eestile aprillist juunini 225 000 täiendavat doosi vaktsiini.“
„Uus valitsus tegeleb nüüd vigade parandusega.“
Seega, kuna valitsuselt tegutsemiseks vabad käed saanud Kiik ei võtnud jaanuaris maksimaalset kogust, siis tegeleb Kiik nüüd vigade parandusega.
Ja kogu eelneva jutu saab (EPL-i arvates) kokku võtta kauni lausega „EKRE jaur maksab kätte“.
Lõbus, onju?“
Priit Tali, kolumnist