Priit Tali: ksenofoobiast ehk oma kultuuriruumi kaitsmine ei ole hirm võõraste ees

Eestlastel ei ole ei võõraviha ega -hirmu, vaid soov kaitsta oma kodumaad.

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab sellest, et vastumeelsust kellegi või millegi suhtes ei saa seletada sõnaga „foobia“, sest see tähendab hoopis kartust. Eriti veel siis, kui hoopiski kaitstakse ennast julgelt ja teadlikult.

“EKRE inimesi tituleeritakse sageli ksenofoobideks. Muidugi nad seda ei ole, kuid… mida see ksenofoobia siis õieti tähendab?

Tuleneb see Vana-Kreeka sõnadest xenos (võõras) ja phobos (hirm). Seega oleks kena eestikeelne vaste – hirm võõraste ees, võõrapelgus.

Tunneme ju paljusid erinevaid foobiaid ehk hirme. Kohe meenuvad akrofoobia (hirm kõrguse ees), klaustrofoobia (hirm kitsaste suletud ruumide ees), arahnofoobia (hirm ämblike ees) ja muud. Omaette nimetuse on saanud ka mitmed üsna veidrad hirmud, nagu heliofoobia (hirm päikese ees), klimakofoobia (hirm treppide ees) või tetrafoobia (hirm number 4 ees).

Paljud foobiad on üsna haruldased ja enamus inimesi ei ole neist isegi kuulnud. Mitmed on seevastu üpris levinud, näiteks musofoobia ehk hirm hiirte ja rottide ees.

Kõik foobiad on emotsionaalsed seisundid, mille vastu inimene mitte kuidagi ei saa. Mitte keegi meist ei suuda oma emotsioone kontrollida. Me saame – kes paremini, kes halvemini – kontrollida oma käitumist ühe või teise emotsiooni korral, oma reageeringut emotsioonile. Kuid emotsiooni enda ilmnemist me kuidagi mõjutada ei suuda.

Üldreeglina püüab mistahes foobia all kannatav inimene iga hinna eest vältida vastavasse olukorda sattumist. Mitte iialgi ei ürita ta oma hirmu objektidele ise läheneda ja neid kuidagi agressiivselt rünnata.

Suhteliselt hiljutine on mõnede foobiate tõlgendamine vihana. Ksenofoobiat on hakatud juba peaaegu täielikult serveerima kui võõraviha, agressiivsust võõraste või võõramaalaste vastu. Selline tõlgendus on olemuslikult vale. Igasugune viha on reeglina aktiivne, agressiivselt suunatud viha objekti kahjustamise või isegi hävitamise poole. Hirm aga muutub agressiooniks väga harva ning enamasti ühel ainsal põhjusel.

Paljud on kindlasti kokku puutunud pelglike loomadega, näiteks koertega. Hirm (ükskõik kelle-mille ees) annab üheainsa vastupandamatu „käsu“ – põgene! Ja loom põgenebki. Hetkel, mil põgenemine ei ole enam võimalik ja loom on nö nurka aetud, muutub hirm agressiooniks ja loom ründab, sest MUUD VÕIMALUST ENAM EI OLE.

Täpselt sama lugu on inimestega kõikvõimalike foobiate puhul – põgenetakse, hoidutakse, välditakse nii kaua kui vähegi võimalik. Agressiivne vastuhakk toimub alles siis, kui edasine vältimine on välistatud. Ja isegi sellises olukorras on raske rääkida VIHAST, tegu on lihtsalt sunnitud enesekaitsega.

Inimese (kui loogikaks suutelise olendi) puhul on võimalik täheldada foobiate kahetist iseloomu – põhjuseta hirm ning põhjusega hirm. Ühel juhul ei tea kartja ka ise, miks ta hirmu tunneb. Teisel puhul on tal olemas (vähemalt iseenda jaoks) loogiline selgitus hirmu põhjustele. Reageerimine hirmule on sellegipoolest samalaadne.

Just nõnda toimivad ka ksenofoobia avaldumismehhanismid. Olgu hirm põhjendatud või põhjendamata – ksenofoob püüab viimse hetkeni kõike võõrast vältida. Mitte ükski ksenofoob ei käi ringi, otsides teadlikult ja eesmärgipõhiselt võõraid olukordi ja võõraid inimesi, et siis neile pomm alla panna. Mitte iialgi!

Seega loomulikult ja päris kindlasti on olemas ka tõelisi ksenofoobe, ehk inimesi, kellel on meditsiiniliselt diagnoositav hirm võõramaalaste, võõra kultuuri ilmingute ja muu mitteharjumuspärase ees, sageli täiesti alusetult.

Kuid SEE ksenofoobia, mida viimastel aegadel rahvuslastele „süüks“ pannakse, ei ole mitte kuidagi paaniline, põhjendamatu, agressiivne ega ründav. Sisuliselt ei saa seda isegi hirmuks nimetada, veel vähem vihaks. See on faktipõhine, läbikaalutult loogiline arusaam sellest, mida võib ühele väikesele rahvale kaasa tuua liiga laialdane, liiga sagedane, liiga lähedane kokkupuude võõraste kultuuride ja võõraste rahvastega.

Pange tähele – rõhk on sõnal „liiga“! Mitte ükski meie „ksenofoobidest“ ei pelga Kreeka rahvalaule või Valgevene rahvariideid või Somaalia rahvustoite või moslemite kombetalitusi. Päris kindlasti naudivad paljud „ksenofoobid“ folgifestivalidel eksootilisi rahvamuusikaansambleid ning käivad (täiesti vabatahtlikult ja oma raha eest) turismireisidel meist kardinaalselt erineva kultuuriga rahvaste juures.

Kuid kordan – märksõnaks on „liiga“. Liiga palju võõrast kultuuri ja võõraid inimesi püsivalt meie keskel ei saa tähendada muud, kui meie oma kultuuri hägustumist, lahjenemist ja lahustumist. See ei ole hirm, see on ratsionaalne teadmine, fakti tunnistamine.

On selline uhkekõlaline võõrsõna, nagu endeem. See tähistab liiki, mis esineb vaid kindlal piiratud alal. Näiteks saaremaa robirohi kasvab ainult Saaremaal, mitte kusagil mujal maailmas. Enamik endeeme on tänapäeva maailmas ohustatud, paljusid ei olegi enam. Palju on räägitud euroopa naaritsa kiirest hääbumisest seoses Ameerikast sisse toodud mingi kiire paljunemisega. Näiteid saaks tuua lehekülgede kaupa.

Tinglikult võiks endeemiks nimetada ka eestlast, eestlaste kultuuri. Seda ei ole mujal maailmas. Ja oma väiksuse (mitte väikluse!) tõttu on see suuteline säilima ja kestma ainult teatava isolatsiooni korral. Sõbralikult, tihedalt ja avatult suheldes kõigi teiste kultuuridega, kuid MITTE nendega segunedes.

Selline on see teadlik, lahtiste silmadega hirm, mida kannavad endas meie „ksenofoobid“. Tegelikult oleks viimane aeg uus ja adekvaatne termin välja mõelda.”

Kommentaarid