Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Priit Tali: kuidas ja kas mõista nalja?

-
27.06.2020

Nagu me teame, on inimesi, kes mõistavad ja naudivad huumorit. Ning on neid, kes seda ei mõista ega ka naudi. Mis teha, nii lihtsalt on. Mõlemad võivad sellegipoolest olla toredad ja väärt kaaslased, semud, kolleegid. Oh, oleks see siis nii lihtne …

Huumor on nii tohutult lai fenomen, et keegi ei ole suuteline positiivselt tajuma KÕIKI nalju. Mul on hea tuttav, kes vahetab kanalit, kui ekraanile ilmub Tõnis Niinemets. Samas võib ta ennast oimetuks naerda Oja Petsi vaadates ja kuulates. Justkui huumorilembene kodanik, aga …

Noorusaegadest mäletan oma ema, kes oli suur anekdoodisõber, lõbus ja nalja armastav inimene. Ning mäletan, kuidas ta alati kurjaks sai, kui mina pisarateni lõkerdasin Priit Pärna karikatuuride peale, mis tema meelest olid täiesti arusaamatud kriipseldused, lisaks veel koledad ka.

Veel meenub aastakümnete tagune pidulaud karja sugulastega. Minu kadunud isa ütles toosti, talle omaselt pika ja kujunditerohke. Rääkis sellest, kuidas talle üldiselt inimesed väga meeldivad, kuid ta ei või seedida keskealisi, hallipäiseid, prillidega, kiitsakaid mehi, kes tal suisa südame pahaks ajavad. Vahemärkusena – mu isa oli tollal keskealine, hallipäine, prillidega, kiitsakas mees. Nii, seltskond naeris ja tühjendas pitsid. Mõni minut hiljem tõusis üks sugulane ja lahkus. Ning ei suhelnud meie perega kuni oma surmani! Tema nimelt oli keskealine, hallipäine, prillidega, kiitsakas mees.

Küllap võiks selliseid illustreerivaid näiteid tuua lõputult, enamusel meist on ilmselt samalaadseid kogemusi. Mida siit järeldada saaks ja võiks?

Nali ON üüratult mitmekesine nähtus ja keegi meist ei saa olla 100% „spetsialist“ huumori alal. Küll aga SAAB iga intelligentne inimene aru, et see, mis TALLE naljakas ei tundu, ei pruugi veel sugugi olla nõme, mõttetu ja huumorivaene. Ning olukord või jutt, mis tema jaoks ON naljakas, ei pruugi olla ning ei olegi sama naljakas ja mõnus kõigi teiste jaoks.

Me oleme lõputult erinevad ja oleme seda ka huumori kontekstis. Ainult väga rumal ja piiratud inimene ei ole võimeline seda mõistma ning mis eriti oluline – seda täiesti loomulikuna aktsepteerima.

Kui keegi teeb nalja, mis mind naerma ei aja, siis see EI TÄHENDA, et ta on mõttetu tüüp ja koomikuna küündimatu. Täpselt sama suur on tõenäosus, et MINA olen mõttetu ja huumorivaene. Tegelik tõde on seal vahepeal – meie naljasoolikad on lihtsalt erineva ehitusega.

Võiks öelda, et nali sünnib rääkija ja kuulaja koostöös. Kui seda koostööd ei ole, siis ei ole ka nalja ning kumbki ei ole selles süüdi, kumbki ei pruugi olla ilma huumorisooneta.

Mõtlev, mõistlik, tolerantne, hea inimene ei mõtle kunagi ühtegi olukorda traagiliseks, häbiväärseks või ahistavaks üksnes selle pärast, et saatuse tahtel on kokku põrkunud kaks erinevat arusaama huumorist. Sama hea „põhjus“ tülli minekuks oleks erinev rõivastiil või teistmoodi parfüüm.

Tulles nüüd kogu eelneva juurest praeguse Estonia jama juurde …

Aivar Mäe ja tema „lollid“ naljad.

Kas on neid, kellele tema huumor ja aasimine meeldib? Loomulikult!

Kas see meeldib kõigile? Loomulikult mitte!

Kas tema lõõpimine võib mõne jaoks nõme tunduda? Loomulikult!

Aga mis siis teha? Keelame ära?

Keelame Niinemetsa ka ära, kuna on absoluutselt ja loogiliselt kindel, et leidub neid, kellele ta vastumeelne on?

Tark inimene saab reeglina ka ise aru, et tema naljad sugugi igaüht ei rõõmusta, vaid võivad mõnele lausa ebameeldivad ja isegi solvavad tunduda. Kui sellel inimesel on ka piisavalt empaatiat, siis ta väldib oma naljade adresseerimist inimestele, kellele need kindlasti rõõmu asemel negatiivseid emotsioone põhjustavad. Siin on aga üks eeldus – ta peab TEADMA, kes need inimesed on.

Jätta kõik naljad täielikult tegemata sel põhjusel, et mõnele niikuinii need peale ei lähe – kas see oleks lahendus? Jah, see oleks lahendus küll, kui ääretult jabur ning kurb lahendus. Keelustada kogu see osa meie kultuurist, mis paljusid naerma ja rõõmuhormooni tootma paneb, kuid mõnele nördimust tekitab – on see ikka see, mida me kangesti ihkame? Maha Ervin Abel! Maha Sepo Seemann! Teemegi nii?

Kas ei oleks oluliselt jätkusuutlikum, kui ma lihtsalt väldiksin naljakaid olukordi, mis minu jaoks ei olegi naljakad, vaid nõmedad?

Või kui ma neid vältida ei saa, siis ütleksin asjaomasele naljamehele nelja silma all, et ärgu palun minu aadressil sellist jura rohkem tehku. Kui ta on tark, aus ja hea inimene, siis ongi asi lahendatud.

Kui konkreetne tegelane TEAB, kes tema naljadesse valulikult suhtub ning TEADLIKULT ja NIMME just sellele inimesele oma lõõbi adresseerib – vat siis on juba tõesti tegemist mölakaga. Kas antud kontekstis saab rääkida sellisest suhtumisest? Kas Mäe valis spetsiaalselt „ohvreid“, kelle vastumeelsust on naljatlemistele ta teadis?

Ja kui lõpetuseks jätta kõrvale kogu eespoolne jutt ning esitada retooriline küsimus – kas tasub uskuda seda, mida räägivad anonüümsed tädi Maali ja tädi Juuli või seda, mida oma nime all välja ütlevad Helen Lokuta, Helgi Sallo, Helen Lepalaan ja veel paarkümmend väga tuntud estoonlast? Raske valik …

Estoonlaste pöördumine – https://epl.delfi.ee/arvamus/aivar-mae-toetajad-me-oleme-onnelikud-kui-ta-meid-olale-patsutab-voi-kallistab?id=90275649