Priit Tali: Kus on piir ühe protseduuri ja mõrva vahel?

„Aeg-ajalt kruvitakse ikka aborditeemat. Ja muudkui jälle emotsionaalses võtmes „naisel on õigus ise otsustada, mida ta oma kehaga teeb“.

Kogu see arutelu, vaidlus ja kaklus on sajaprotsendiliselt määratud tulemusteta nurjumisele, kui ei panda kõigile arusaadavalt paika mõnd imelihtsat tõsiasja.

Ilmselt ei teki mitte kellelgi, ka naisõiguslastel, kõhklust või küsimust, kuidas nimetada olukorda, kui ema teadlikult ning tahtlikult tapab oma 3-kuuse või 2-nädalase või 1-päevase lapse. Eks ole? Mitte kellelgi ei tekiks tõrget öelda välja kole sõna „mõrv“.

Sama ilmne on, et mitte keegi ei protesteeriks (ja siiani ei ole ka protesteerinud) sagedase reklaamklipi sõnade „pärast kaitsmata vahekorda kasuta sos-pilli“ vastu.

Need on kaks punkti ajateljel, mis vaidlusi ei tekita, milles on kõik ühel nõul. Üks on absoluutselt lubamatu kuritegu. Teine on absoluutselt lubatav protseduur.

Nii, aga hakkame nüüd liikuma sel ajateljel ühest punktist teise suunas. Lubatavast tabletist lubamatu roimani.

Kus täpselt on see hetk, mil aktsepteeritavast protseduurist saab mõrv? Nädal pärast vahekorda? Nädal enne planeeritud sündi? Kaks nädalat pärast seksi? Kaks nädalat enne sünnitust?

Kusagil ju PEAB see piir olema.

Inimene, kes suudab selle täpse ajahetke määratleda ja seda määratlust ka arusaadavalt põhjendada – sellise inimesega on ilmselt võimalik sel teemal ka argumenteeritult arutleda.

Kuid ebamäärased ja emotsionaalsed jutud mingist „õigusest“ ei vii kuhugi, vaid tekitavad uusi küsimusi.

Õigus milleks? Õigus teha mida? Kas õigus sooritada väike protseduur või õigus panna toime mõrv?

Väikese protseduuri õigus on kõigil niikuinii olemas. Mõrvamise õigust ülima tõenäosusega kellelegi ei anta.

Tehke see „väike asi“ endale selgeks, siis oleks ehk ka võimalik aru saada, millist „õigust“ te kaitsete.“

Priit Tali, kolumnist