27.12.2020
Kirjanike liidu sisehädad.
„Hetkel toimub üks paljudele ehk märkamatuks jäänud protsess, millel on äärmiselt huvitav ja hariv kõrvalnüanss.
See on kirjanike nurin ja protest Peeter Helme jäämise vastu Kirjanike Liidu liikmeks.
Nõnda. Helme mõisteti süüdi, seega on ta oma karistuse kätte saanud. Topelt justkui karistada ei oleks mõtet. Kas Helme isiksus kuidagi muutuks sellest, kui ta Liidust välja löödaks? Eriti ei usu. Kas Kirjanike Liit kuidagi muutuks, kui Helme sealt välja arvataks? Samuti eriti ei usu.
Helme on kuulunud Liitu väga pikka aega – kas selle aja jooksul oli märgata, et ta sellesse organisatsiooni kuidagi ei sobi? Või kahjustab kuidagi Liitu? Ei ole kuulnud.
Kirjanike Liit on väga spetsiifiline ühing. See ei ole moraalselt puhaste inimeste ühendus, see ei ole kohtulikult karistamata inimeste ühendus, see ei ole nii- või naasuguse orientatsiooniga inimeste ühendus, see ei ole poliitilise kaldega ühendus … See on KIRJANIKE ühendus. Kas Helmet ei saa enam kvalifitseerida kirjanikuna? Kui seni sai, siis selles osas ei ole ju midagi muutunud.
Miks siis ikkagi teda Liidust välja tahetakse puksida?
Jutt maine kahjustamisest on bullshit. Maine on miski, mis on suunatud väljapoole. Mina olen väljapool, ma ei ole kirjanik ega kuulu Kirjanike Liitu. Seega olen mina nö sihtgrupis, millele see maine peaks toimima. Ma võin teile rääkida, millest see maine minu jaoks koosneb.
Loogiline – väga spetsiifilise ühingu maine koosneb väga spetsiifilistest teguritest. Siis kuuluvad eelkõige Liidu liikmete kirjutised, olgu need siis romaanid või haikud. Kui Liitu kuuluvate naiste-meeste looming minu silmis küünlaid väärib, siis suhtun ma sümpaatiaga ka tervesse ühendusse. Kui nende poolt kirjapandu tundub mulle saastana, siis ei saa ka ühing tervikuna mulle meeldida.
Sedasorti inimeste ja ka ühingute esimene ning ülejäänutest mäekõrguselt üle olev hinnangukriteerium on LOOMING. Loometegevus on ülepea loomeliitude olemasolu ainuke õigustus!
Loomingu hindamisel ei huvita mind kuigi palju, kas looja on alkohoolik, vaimsete häiretega, impotent või hüperseksuaalne, taimetoitlane või lamemaalane. Kui tema looming on saast, siis on see saast. Kui tema looming pakub mulle naudingut, siis pakub see mulle naudingut.
Seega saab kirjaniku ja ka Kirjanike Liidu mainet minu silmis kahjustada ainult looming. Või siis olukord, kus kirjanikud kollektiivselt ehk EKL juriidilise isikuna saaks hakkama mingi suuremat sorti sigadusega.
Kirjandusse mittepuutuv üksiku liikme kuitahes kole toimetamine ei löö sellesse mainesse küll mingit mõra.
Miks krt nad siis ikkagi Helmet oma pundist välja ajavad?
Muidugi ei tea ma, milles täpselt seisneb selle Liidu korraldav või suunav vm tegevus, kuid olen üpris kindel, et Helme liikmeksolek seda tegevust kuidagi ei takistaks. Või äkki mõjutaks ülejäänud kirjanike loomingut asjaolu, et liikmeskonnas on ka Helme? Kahtlen ka selles sügavalt.
Mis see põhjus siis on?
Põhjus on lihtne ja minu jaoks täiel määral mõistetav. Ning puhtalt emotsionaalne, seega sügavalt inimlik ja loomulik.
See on teema kuuluvusest ja samastamisest. Inimesed tahavad kuhugi kuuluda ning samastuvad selle institutsiooniga, kuhu kuuluvad. Täiesti tunnete tasandil tajuvad nad endi kollektiivset võrdsust ning vastastikust väärtuste ülekannet. „Ma tahan olla osa sellest institutsioonist just seepärast, et see institutsioon on selline nagu ta on.“
Sellisel suhtumisel ei ole midagi pistmist loogikaga, see on juurteni ebapraktiline ning mittepragmaatiline. Ometi on see nii mõistetav, nii loomupärane, nii omane sellisele emotsionaalsele olevusele nagu homo sapiens. Ka mulle.
Ja kui olemasolevas institutsioonis toimub mingi muutus (antud juhtumil „ebasoositud“ liikme näol), siis ei tundu see institutsioon enam sama. Olla osake sellest muutunud institutsioonist ei paku enam senist emotsionaalset rahuldust. Ning lahvatabki kaitse, et säilitada (taastada) institutsioon sellisena, nagu see oli, „puhtana“ ja endisena, et liikmed saaksid tagasi selle sisemise rahulduse, mille nimel nad kunagi institutsiooniga liitusid ja mis on neile ääretult oluline.
Kuigi loogiliselt mõttetu, on see väga, väga loomulik.
Aga miks ma sellest üldse kirjutan?
Sest TÄPSELT samadel alustel toimub ühiskonnas üks teine protsess ka. Kirjanikest kordades rohkem on meie seas inimesi, kelle jaoks on abielu institutsioon ääretult tähtis. Ka siin ei ole palju tegemist loogika ega pragmaatikaga. Ka siin kehtivad kõik ülalpool läbi heietatud nüansid.
Me vajame seda institutsiooni oma emotsionaalse, eluliselt tarviliku rahulolutunde saamiseks. Ja kui seda institutsiooni üritatakse muutma hakata, siis me tõuseme kaitsele.
Sellest võiksid aru saada (läbi iseendi kogemuse ja tunnete) ka need 40 EKL liiget, kes Helme vastasele pöördumisele allkirja andsid. Ning kaitsta TÄPSELT samalaadseid emotsionaalseid vajadusi ka laiemalt.“
Priit Tali, kolumnist