23.01.2021
Lapsi peavad juhendama vanemad ja teised lähedased, mitte kõrvalseisjad.
„Laste ja psühhiaatrite teema „lahendamisele“ on leitud kaunis põhjendus – „Praegu võivad Eestis 16-aastased osaleda kohalikel valmistel, aga söömishäirete või depressiooni puhul ei tohi nad ilma vanemate nõusolekuta psühhiaatrilt abi otsida.“
Päris kindlasti loevad seda tuhanded inimesed ning nõustuvad koheselt, et selline olukord on rumal ja jätkusuutmatu. NING ANNAVAD OMA POOLEHOIU PLAANITAVALE SEADUSEMUUDATUSELE!
Tegemist on demagoogia ja vaimse manipuleerimise tippklassiga. Sest on ju üsna kindel, et reaalset seadusemuudatuse ettepanekut on lugenud väga vähesed.
Kui seadusemuudatus seisneks 16-aastastele (kellele on antud juba valimisõigus) täiendavate võimaluste tagamises ka vaimse tervise valdkonnas, siis oleks kõik mõistetav ja ilmselt ka aktsepteeritav.
Kuid antud muudatusettepanek EI KÄSITLE 16-aastaseid noori!
Iseseisvalt (lapsevanemate teadmata) psühhiaatrilise abi otsimise võimalus tahetakse anda KÕIGILE lastele. Ametlikult ja juriidilises keeles on selleks termin „piiratud teovõimega isikud“, mille alla mahuvad KÕIK mittetäisealised, ehk siis vanuserühm 0-18 aastat.
Seadus ei erista mingil moel selles kontekstis 4-aastast ja 17-aastast. Täpselt sama õiguse, mille saaksid 15-aastased, saaksid ka 5-aastased. Kui me 16-aastase puhul võime uskuda, et ta on suuteline enda vaimse tervise osas adekvaatseid otsuseid langetama (ja paljud kindlasti ongi), siis 8 või 6 või 4-aastaste puhul ei ole isegi kahtlustele (uskumisest rääkimata) ruumi – ühemõtteliselt on selge, et sellises vanuses laps sedasorti otsuteks suuteline ei ole. Isegi mingis asjakohases suunas mõtlemise alustamist ei saa nii väikselt lapselt eeldada.
Kui algklassilaps satub iseseisvalt ja üksinda ning lapsevanemate teadmata psühhiaatri vastuvõtule, siis on 100% kindel, et selle taga on mõne täiskasvanu seletav-veenev tegevus. Kui see täiskasvanu ei ole lapsevanem (ametlik hooldaja), siis PEAB olema väga täpselt määratletud, kes see olla võib ja tohib. Kui see ei ole määratletud, siis võib ja tohib lapsele „selgitusi“ jagada suvaline naabritädi või onu tänavalt. Ning just seda praegune eelnõu sisaldabki.
Meil on hulk kooli- ja lasteaiaõpetajaid, sotsiaaltöötajaid, lastekaitsjaid, mitmetes koolides ka psühholoogid. On olemas ka vanavanemad. Loogiline ja mõistetav oleks luua kõigile neile paremad ja laialdasemad võimalused kõlbmatute vanemate laste probleemide märkamiseks ning vajadusel sekkumiseks kuni psühhiaatrilisele abile suunamiseni välja. Selline protsess oleks dokumenteeritav ja kontrollitav, seotud isikud tuvastatavad ning nende motiivid läbinähtavad.
Anda kogu sellise tegevuse õigus ka anonüümsetele kommionudele – sellele on raske leida healoomulist põhjendust.
Sotsiaalmeedias vastavates arutlustes tuli esile mitmeid ironiseerivaid arvamusi stiilis „No kui palju sa siis sellistest kommionudest oled kuulnud, kes väikelapsi psühhiaatri juurde saadaks?“
Siit tekib kohe paradoksaalne küsimus – Kui meil neid kommionusid ei ole ja selline lastega manipuleerimine on äärmiselt vähetõenäoline, siis MIKS OMETI tahetakse seaduse tasemel sedasorti manipuleerimise õigus kommionudele anda? Mis on sellise absurdse seadusloome tegelik motiiv?“
Priit Tali, kolumnist