Priit Tali: miks ma ikkagi olen EKRE „fänn“

EKRE-l on kümneid tuhandeid pöidlahoidjaid, nagu näitavad ka tõrvikurongkäigud.

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab selgituseks, miks ta toetab just rahvuskonservatiivide maailmavaadet – ja seda selgitust maksab lugeda ka EKRE vastastel.

“Viimastel kuudel on mitmed minu tuttavad minult erinevas sõnastuses küsinud, miks ma olen EKRE fänn. Olen seda pidanud üsna mitu korda selgitama, nüüd panen selle kirja.

Oma seletust olen alati alustanud sedastusega – ma EI OLE EKRE fänn. Kuid ma ei ole leidnud ühtegi põhjust, miks peaksin olema EKRE VASTU.

Võiksin eraldi teemana tuua mitmeid asjaolusid põhjendamaks, miks olen Reformi või mõne muu seltskonna vastu, kuid jäägu see hetkel kõrvale. EKRE vastu olemiseks aga mul selliseid põhjendusi ei ole.

Ilmselt on asi selles, et ma olen lugenud EKRE programmi, olen tutvunud nende seisukohtadega, mida ekrekad on ISE väljendanud ning ka kontekstidega, mille raames need seisukohad on esitatud. Olen neid kuulanud ja nende mõtteid lugenud.

Ma olen jonnaka kangekaelsusega eiranud kellegi teise (oponentide, meedia) esitatud EKRE tsitaate, mis on kontekstist välja rebitud ja sageli „mugandatud“. Täpsemalt – ma ei ole neid eiranud, vaid suhtunud kriitiliselt, otsinud välja konteksti ja algsed sõnad muutmatul kujul. Tihti annab selline analüüs üpris kentsakaid tulemusi.

Vahva näitena meenub suhteliselt hiljutine ajakirjanduslik konstruktsioon, kus väideti tulevase koalitsiooni aktsiisilangetuste kohta, et Aasa sõnul neid kindlasti ei tule ja Helme sõnul need tulevad kindlasti.

Tegelikkuses ütles Aas, et (umbes) „otsekohe kindlasti ei tule, hiljem arutame võimalusi ja ulatust“. Helme ütles, et (umbes) „kohe muidugi ei tule, aga hiljem vastavalt võimalustele tuleb kindlasti“.

Meedia aga lihtsalt „ruumi kokkuhoiuks“ lühendas meeste mõtteid ja sai tulemuseks – Aas: „kindlasti ei tule“, Helme: „tuleb kindlasti“. Ning sellest keriti kohe üles suur „tüli“ koalitsioonipartnerite vahel.

Samalaadseid konstruktsioone ja võtteid on kasutatud kümnete kaupa. Kui süsteem on juba selge, siis on omaette lõbus iga sellise „kajastuse“ korral pöörduda nö juurte juurde ja kontrollida mida, miks ja millega seoses tegelikkuses on öeldud. Tulemus on reeglina hoopis erinev või isegi vastupidine sellele, mida rahvale näidata tahetakse.

Mõni aeg tagasi lugesin ühele tulihingelisele ekrefoobile ridamisi ette punkte EKRE programmist ja küsisin, millega ja miks ta nõus ei ole. Naljakas oli jälgida tema näoilmet, kui ta järjest ja järjest oli sunnitud tõdema, et on täiel määral nõus kõigi punktidega ja kokkuvõttes ei leidnud mitte ühtegi asja, mis talle vastumeelne oleks olnud. Kogu tema vaen ja hirm oli tekkinud ning kasvanud ainult meediakajastuste põhjal ja tal ei olnud aimugi EKRE reaalsetest eesmärkidest.

Lõputult on leierdatud seda „kui-on-must-näita-ust“ ütlemist. Mitte eriti paljud ei viitsi otsida konteksti ning avastada, et jutt oli riiklikust immigratsioonipoliitikast ja selle väljendi mõte oli, et „kui ei ole puhas poiss, siis me teda ikka vabalt ja takistamatult tuppa ei lase“.

Naeruväärsest OK-žesti paanikast ei maksa rääkidagi. Ometi usub nii mõnigi lihtsameelne talle ettesöödetud rassistlikku versiooni.

Enne valimisi ei tsiteerinud ükski oponent ega ajakirjanik EKRE programmi vägagi selget teesi – „Euroopa poliitikas võtame suunaks rahvusriikide Euroopa Liidu.“ Kas mõnel eestimaalasel saaks midagi selle vastu olla?

Või „Võimu jätkuval koondamisel Euroopa Komisjoni kätte paneme Eesti edasised sammud, ja vajadusel ka Euroopa Liidu liikmelisuse, rahvahääletusele.“ Kas ka see eesmärk tundub kellelegi kuidagi ähvardav? Mingi kummalise metamorfoosi abil „tõlgiti“ need põhimõtted koondsihiks „EKRE tahab Euroopa Liidust välja astuda“. Ja seda taoti kriitikameeleta publikule lõputult.

Keegi ei ole vaevunud mõtlema, kuidas ometi naistepõlgurist ülimuslik macho-mees Mart lubas oma abikaasal parlamenti kandideerida (ja ka reaalselt sinna tulla).

Kõigi selliste tobeduste tagamaid otsides ja tegelikkusega tutvudes olengi jõudnud tõdemuseni, et mul ei ole EKRE poolt mitte midagi karta. Ja minu meelest ei ole põhjust pelgamiseks ka ühelgi teisel normaalsel ja tavalisel, ise mõelda suutval Eestimaa inimesel.

Mida EKRE osalusel valitsus tegelikkuses teeb ja ette võtab – seda näitab edasine elu. Millegi pisutki hirmsama ootamiseks ei näe ma küll adekvaatset põhjust.“

Kommentaarid