29.09.2020
Kõik vähemused tõttavad võrdsuse valgusesse.
“Mis on üldse vähemus? See on kogu rahvaarvuga võrreldes suhteliselt väike hulk inimesi, keda enamusest eristab mingi vähegi arvestatav omadus, olgu see siis füüsiline, ideoloogiline, maailmavaateline, religioosne või mistahes muu.
2003. aastal toimus rahvahääletus Euroliitu astumise kohta. 33% hääletanutest ei soovinud liitu astuda. Rahva ühe kolmandiku tulevikunägemus rahvusriigist erines enamiku soovist. See kolmandik moodustas vaieldamatult vähemusrühma.
Kas kedagi kottis nende tahe? Kas keegi ajas rinna ette ja hurjutas, et „vähemuse elukorraldust ja saatust ei saa ikka enamuse häältega paika panna“? Muidugi mitte! Demokraatia võidutses ja võimutses. Enamus tahtis nii ja vähemuse asi oli vait olla ning uue olukorraga kohaneda.
Ja teate mis – nii pidigi olema! Kuigi mina kuulusin sellesse vähemusse, ei tundnud ma ometi, et mulle oleks liiga tehtud. Kui ikka minusugustest poole rohkem kaasmaalasi soovis sellist rada, siis minu asi oligi see välja kannatada. Selles ongi demokraatia olemus.
Mitte keegi ei pidanud mind halvemaks, mitte keegi ei põlastanud minu arvamust, mitte keegi ei sildistanud mind mingilgi kombel, kuid minult eeldati kasvõi vastumeelset, ent vastuvaidlematut allumist enamuse tahtele. Ja seda ma tegin.
Tänasel päeval käib pidev jahvatamine selle üle, kuidas plaanitav hääletus abielu olemuse kohta on ebahumaanne ja jõhker enamuse sekkumine vähemuse ellu.
Ma ei oska mõõta, kas minu valu sunnitud elamisest mulle vastumeelses föderatsioonis koos kõigi kaasnevate piirangute ja sundustega on suurem või väiksem ühe geipaari valust, kui neil ei ole võimalik oma partnerlust vormistada abieluna.
Kui täiesti praktilisest nurgast vaadata, siis ei annaks abielu sellele geipaarile mitte ühtegi eelist juurde ning abiellumise mittevõimaldamine ei jätaks neid mitte millestki ilma. Mina samas pean igapäevaselt elama minu kultuurile absoluutselt võõraste inimeste kehtestatud regulatsioonide tingimustes.
Aga isegi kui võtta eelduseks, et rahva enamuse tahte toel abielu lõplik kinnistamine mehe-naise liiduna tõepoolest jätabki geipaarid millestki (millest?) ilma, siis … no mis siis?! Seekord läks sedasi, järgmine kord läheb teisiti. Shit happens!
Mitte ükski inimene ei ole KÕIGI vähemusrühmade liige. Pigem vastupidi – mistahes vähemuse esindaja on samaaegselt suurima tõenäosusega üsna mitmes valdkonnas enamuse seas. Lihtsa isikliku näitena – olles EL-i pooldamise teemal selges vähemuses, kuulun ma ometi oma riigi suurima rahvusrühma hulka. Sedasorti näiteid saaks tuua lehekülgede viisi.
Teistpidi vaadatuna on üsna kindel, et me KÕIK oleme mingil hetkel, mingis kontekstis, mingis teemas vähemuse seas. Ja sellisel juhul peame alluma enamuse huvidele. Minu jaoks on selline mehhanism igati normaalne ja loomulik, isegi ainuvõimalik.
Kui võtta kasvõi mõnes tillukeses teemas jooneks, et vähemuse tahe on niivõrd oluline, et „humaanne“ enamus peab selle nimel oma soovid ja tahtmised sisse pakkima ning vähemuse huvides taanduma, siis sellega lükkame lumepalli veerema ning seda peatada võib osutuda võimatuks. Sest mitte keegi ei oleks siis enam suuteline põhjendatult näitama seda piiri, millest alates tuleks taas enamusega arvestada.
Muidugi ei pea ma siinkohal silmas neid olukordi, kus mistahes vähemuse huvid küll erinevad enamuse huvidest, kui need ei ole omavahel vastuolus. Näiteks puudub minul täielikult isiklik huvi avalike asutuste sissepääsude juures kaldteede olemasolu vastu. Ometi olen täiel rinnal nõus, et ka minu maksuraha kasutataks nende rajamiseks. Ratastooliinimeste parem toimetulek ja aktiivsem osalemine ühiskonnas ei ole kuidagi minu huvide vastu. Praktikas ma suisa eelistan ja loodan, et neil oleks maksimaalselt palju võimalusi.
Kuid olukorras, kus enamuse ja vähemuse huvid vastanduvad ning mõlemaid korraga ei ole võimalik rahuldada, ei näe ma loogiliselt, inimlikult, isegi eetiliselt vähimatki vajadust enamust eirata. Jah, ka siis, kui ma ise vähemusse kuulun.
Kui ikka otsustav enamus ühiskonnast tajub, et traditsioonilise abielumudeli „laiendamine“ riivab tugevasti nende moraalitunnet, kaotab nende elust mingi sügava väärtuse ja jätab neid ilma neile vajalikust pühalikust institutsioonist, siis tuleb vähemusel – vabandan – „lõuad pidada ja edasi teenida“.
Jutt sellest, kui alatu on enamuse häältega reguleerida, korraldada, alla suruda, takistada vähemuse intiimset eraelu, on täiesti mõttetu ja sisult pahupidi pööratud. Jättes kõrvale üksikud patoloogilised kodanikud, ei huvita mitte kedagi geikogukonna privaatne tegevus. Ning asjakohase hääletuse sisu ning eesmärk on kaitsta senist, toimivat institutsiooni. Lihtsustatult – mina ei taha korraldada mistahes geipaari intiimelu; ma tahan lihtsalt, et minu eraelu ei segataks ega häiritaks.
Pealegi. Me ju ei tea kõnealuse rahvahääletuse tulemust. Võib-olla on tehtud ajupesu arvatavast sügavam ning enamus rahvast leiabki, et tuhandete aastate vanune institutsioon on oma aja ära elanud ning tuleb likvideerida. Sel juhul tuleb mul (vähemusel) sellega leppida, oma lörtsitud ja väärtuse kaotanud abielu lahutada ning kuidagi edasi elada. Tõenäoliselt langeb seejärel sõlmitud heteroabielude arv drastiliselt, aga mis teha.
Enamuse huvi ja tahe PEAB olema prioriteet.“
Priit Tali, kolumnist