Priit Tali opositsioonist: ei mingit huvi valitsuse töö vastu, ainult väiklane ja isiklik norimine

Opositsioon kasutab Riigikogu saali räuskamiseks ja tegeliku töö takistamiseks.

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali võtab ühe vestluse põhjal kokku – ega ka Reformierakonna valija enam kaua oma erakonna lammutustööd heaks kiida.

„Lobisesime eile tükk aega ühe vana semuga. Meid ei ole kunagi häirinud, et oleme poliitiliste eelistuste osas üpris erinevad. Pigem vastupidi – hirmus põnev on asjalikult argumenteerida ja üritada omi seisukohti selgitada ning tõestada.

Avalikkuse eeskujul vastastikku labaseks ja tigedaks me ei ole läinud. Samas ei ole me kumbki siiani ka suutnud teist „oma leeri“ tulema veenda. Mis tegelikkuses ongi huvitav.

Tema on niisiis pikaajaline Reformi valija. Eile aga üllatas ta mind oma muutunud seisukohaga. Sõna-sõnalt ma seda muidugi ei fikseerinud, aga mõte oli järgmine:

„Kes kaotada ei oska, see ei vääri ka võitu. See seltskond on enda tõsiseltvõetavuse tohutus osas maha mänginud. Opositsioon saab ja peabki konstruktiivselt osalema riigi juhtimises, nende vastutus oma riigi ja rahva ees ei ole kuidagi väiksem, kui koalitsioonil. Praegune rahva hirmutamine ja leeridesse ajamine, oma riigi laimamine välismaal, primitiivne intriigitsemine ja riigivalitsemise segamine on kõike muud kui riigimehelik. Kui see jura samamoodi jätkub, siis minu häälest jäävad nad küll järgmisel korral ilma.“

Jäin ka ise asjast mõtlema selle nurga alt. Ei saa ju inimesi lõputult rumalaks pidada. Ka reformimeelsed valijad ju näevad, mis toimub. Kes veel ei ole tajunud, see varem või hiljem hakkab aru saama, et maksumaksja taskust suurt toetust saav erakond ei tee mitte kõikse vähematki riigi ja rahva heaks, isegi ei ürita.

Praktikas otse vastupidi – tehakse kõik, et vastuolud elanikkonna hulgas püsiksid, et meie riiki nähtaks rahvusvahelisel tasandil võimalikult halvast küljest, et valitsus ei saaks oma töösse süveneda.

Vaatasin eilset RK infotundi. Selle mõte ja olemus on ju parlamendisaadikutele tagasiside andmine valitsuse TÖÖ kohta. Aga mille peale raiskavad selle aja rahva raha eest opositsiooni poliitikud?

„Kas Eesti vajab Helme värsket vaadet?“

„Kui kaua te talute sellist partnerit?“

„Mitu korda tunnis võib siseminister eksida?“

„Kes helistas Kuusiku naisele?“

„Kas võid käsi Piiblil vanduda …?“

„Kui hea näitleja on Helme?“

Ja muu selline (vabandan) titelalin. Ei mingit huvi valitsuse töö vastu, ainult väiklane ja isiklik norimine. Ning see kordub kolmapäevast-kolmapäeva. Ei ole ju lihtsalt võimalik, et ka kõige veendunumad Reformierakonna toetajad ei taipa ühel hetkel, kui tühi, sisutu, õel ja labane ning riiki lammutav selline tegevus on.

Ma ei tea, kust ja kuidas saadakse neid regulaarseid uuringutulemusi, kuid olen täiesti veendunud, et kui RE ennast kokku ei võta, siis järgmistel valimistel ei ületa nad isegi 5% künnist. Millest on tegelikult isegi kahju. Selles seltskonnas on vahvaid ja intelligentseid inimesi, aga küllap nad leiavad omale väljundi mõnes muus erakonnas.

Opositsioon saab toetust koguda, kui osutab valitsuse konkreetsetele möödapanekutele ja pakub välja konstruktiivseid alternatiive. Mitte eriti kaua ei püsi populaarsus põhjendamatu laimu ja irisemise toel ilma ühegi idee või asjaliku ettepanekuta.

Kas Reform tõesti ei tunneta, et selliselt jätkates mängivad nad oma valijad maha? Või jääb aasta 2023 niikuinii liiga kaugele ja selleni ei ole võimalik oodata?“

Kommentaarid