07.03.2021
„Maanteel on kiirust piiravad märgid. Kaunid rõngastatud numbrid 90. Mis toimub?
Sajad liiklejad paarutavad 100-ga, 110-ga, 130-ga. Tulemuseks kergemad ja raskemad õnnetused. Järelikult piirang ei toimi! Karmistame!
Paneme uued kiirust piiravad märgid. Kaunilt rõngastatud numbrid 80. Mis toimub?
Sajad liiklejad paarutavad 100-ga, 110-ga, 130-ga. Tulemuseks kergemad ja raskemad õnnetused. Järelikult ka see piirang ei toimi! Karmistame veel!
Paneme järgmised kiirust piiravad märgid. Kaunid rõngastatud numbrid 60. Mis toimub?
Sajad liiklejad paarutavad 100-ga, 110-ga, 130-ga. Tulemuseks kergemad ja raskemad õnnetused. Seega ei toimi ka see piirang! Karmistame … millise numbrini?
Piiranguid tuleb karmistada siis, kui senised piirangud ei anna tulemusi.
Seniste piirangute objektiivset tulemuslikkust saab hinnata ainult juhul, kui neid piiranguid on reaalselt ka täidetud.
Asendada leebemad piirangud, mida EI TÄIDETA, rangemate piirangutega, mida EI TÄIDETA, on sügavalt mõttetu ja kasutu.
Praeguse (ja ka eelmise) valitsuse peamine möödalask ei ole olnud mitte nii- või naasuguste piirangute liiga varane või liiga hiline kehtestamine. Põhiline viga on olnud (ja on siiani) huvipuudus kehtivate piirangute tegeliku täitmise vastu.
Mõelge pisut selle lihtsa ja meeldejääva valemi peale, mis sündis juba eelmisel kevadel – 2+2. Kui oleks reaalsuses tagatud sellest totaalne kinnipidamine terves ühiskonnas, siis ülima tõenäosusega ei oleks mingit teist lainet tekkinudki ning me naudiksime praegu tavapärast vaba elu.
Ma ei ole teadlane, kuid ei peagi olema, et mõista lihtsat tõsiasja – viirus levib inimeselt inimesele. Ja kui mitte keegi ei lähe mitte kellelegi kriitiliselt lähedale, siis kuidas see viirus leviks? Üle interneti? E-postiga?
Lahendus ei ole erinevates piirangute astmetes, häda- või eriolukordades, asutuste ja riigipiiri sulgemises. Lahendus on kõige lihtsama ja valutuma 2+2 reegli reaalses täitmises. Või siis riigi poolt vaadatuna – selle reegli täitmise reaalses tagamises.
Sest me kõik teame, et ühiskonnas on (ja jääb olema) kriitiline mass kodanikke, kelle tervele mõistusele või vastutustundele koputamine on absoluutselt tulutu. Nad lihtsalt EI TÄIDA ühiskonnas kehtivaid reegleid. Ja ei hakka vabatahtlikult iialgi täitma.
Ainus, mis neid ohjeldab, on hirm reaalse, valusa ja vältimatu karistuse ees. Kes siinkohal tahab hakata pläkutama humaansusest, see mingu ja pläkutagu nende 600+ varalahkunu omastele. Või füüsiliste võimete piiril rügavatele meedikutele.
Loomulikult on piirangute täitmise tagamisega katastroofiliselt hiljaks jäädud. Kuid – parem hilja, kui üldse mitte. On võimalik vabalangemist pidurdada.
Tagage REAALSUSES see 2+2 … ning seejärel võib rahuliku südamega kõik muud piirangud tühistada. Kui see peaks nõudma paarikümne kodaniku vangi toppimist, siis miljon inimest on rõõmuga valmis selliseks ohverduseks.“
Priit Tali, kolumnist