Priit Tali rändeohust: targad takkajärgi

Migratsiooni puhul välditakse inimlikkusele viidates surmaohtude nägemist.

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali ütleb oma arvamusloos, et ennetus on alati targem tee ja seda ka migratsiooniküsimustes.

„Kas mäletate Saaremaa Ühisgümnaasiumi põlengut 1995. aastal? Traagilises õnnetuses hukkusid kaks poissi, kümned said rängalt viga.

Pärast seda toimusid laiaulatuslikud kontrollreidid Eestimaa koolides, avastati riburada suuremaid ja väiksemaid puudujääke õppeasutuste tuleohutuses. Pange tähele – PÄRAST! Koolide tuleohutusele hakati adekvaatset tähelepanu pöörama PÄRAST katastroofi, PÄRAST laste julma hukkumist.

Selliseid näiteid on ajaloos küllaga. Me tegeleme probleemidega siis, kui pauk on käinud. Meil on vaja käegakatsutavaid tagajärgi siin ja praegu, meil on vaja õnnetust, suuri kahjusid ja laipu – SIIS hakkame me mõtlema, kuidas oleks võinud jama ära hoida ja kuidas samasuguseid jamasid tulevikus vältida.

Kas tõesti on ilmtingimata vaja istuda kuuma pliidi peale selleks, et teha järeldus „kuuma pliidi peale ei maksa istuda“? Kas mõtlev inimene tõepoolest ei suuda ENNE pliidile istumist jõuda loogilise arusaamani, et see asi hästi ei lõpe?

Ka Saaremaa koolis oli ju kõik „hästi“. Kool ju ei põlenud, lapsed olid õnnelikud – milleks muretseda.

Täpselt sama meelsust ilmutatakse praegu seoses migratsiooniga.

Irooniliselt irvitades küsitakse „Vaata ringi! Kus sul siin need tuhanded pagulased on?“ Regulaarselt osutatakse faktile, et meil ju ei ole mingitki arvestatavat probleemi migrantidega. Need mõned kümned ju ei kujuta endast mingit ohtu, neid ei pane tähelegi.

Jah, nii see on. Enne 12. detsembrit 1995 ei olnud ka Saaremaa koolis mingit ohtu, maja tuleohtlikkust ei pannud keegi tähelegi. Kuni …

Kas me ka migratsiooniteemal peame kivipäise järjekindlusega uinutama end sellega, et PRAEGU ju ei ole, PRAEGU ju ei paista?

Huvitav, miks me ei tee sama riiklike kaitsekulutustega? Keegi meid ju PRAEGU ei ründa, Peipsi idakaldal ei ole PRAEGU meile sihitud haubitsaid. Milleks see 2% SKT-st? Tegeleks õige selle probleemiga siis, kui probleem kätte jõuab? Mõelge, kui palju raha me kokku hoiaksime!

Kummalisel kombel on sõjaline valdkond üks väga väheseid, kus me mõtleme ette, tegutseme ja kulutame ennetavalt, et oleksime valmis hetkeks, mil reaalne probleem tekib või tegelikult – et reaalne probleem EI TEKIKSKI. Miks me ei suuda samamoodi mõelda ja käituda muudes valdkondades, kõigis valdkondades?

Ei ole ju vaja kuigi sügavat haridust ega kõrgelennulist fantaasiat, et mõista kogu täiuses seda jubedust, mis juhtub siis, kui TÕEPOOLEST hakkab siia pagulasi saabuma tuhandetes. Ei ole isegi vajadust fantaseerida, maailmas on praktilisi näiteid küllaga. Miks ometi me ei taha neist õppida?

Kulutused selle jama ärahoidmiseks oleksid suurusjärkude võrra väiksemad, kui hilisemad kulutused selle jama leevendamiseks. Kui siis üldse mingi leevendamine enam võimalik on.

Kuidas suhtuksime pärast mistahes lasteasutuse põlemist selle juhatajasse, kes veel hetk enne leekide lahvatamist kinnitas, et „Ärge muretsege! Kõik on korras, midagi ei juhtu.“? Just samamoodi hakkame suhtuma praegustesse liberaalidesse, kes kinnitavad igasuguse pagulasohu puudumist ja kutsuvad üles mitte muretsema.

Kas me ikka kindlasti tahame olla targad takkajärgi? Kulusid, kahjusid ja võib-olla laipu kokku lugedes?”

Kommentaarid