Priit Tali: rumalus, alatus või meditsiiniline probleem?

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali küsib oma loos: mis paneb inimesi väitma asju, mida nende poolt rünnatavad pole kunagi öelnud ega ka mõelnud?

„Me (eestlased) oleme nii kaua, kui mina mäletan, harjunud pidama ennast hirmus haritud ja taibukaks rahvaks. Ometi on, eriti viimastel aegadel, avalikkuse ees esinetud nii üdini rumalate ja põhjendamatute avaldustega, et hämming on sellele väga pehme reaktsioon. Täiesti alusetute lollustega tulevad välja inimesed, kellest seda mitte mingi loogikaga uskuda ei oskaks.

Neid näiteid on kümnete kaupa, oleme kõik neid näinud ja kuulnud. Viimati jäi silma selline – tuntud lavastaja kirjutab avalikult „EKRE on kenasti selgeks teinud nende maailmavaate, milles naise koht on rusika ja pliidi vahel.“

Mis paneb kedagi midagi sellist kirjutama?

Tegemist on vaieldamatult intelligentse inimesega, kes on endale nime teinud humanitaarsete vaimuannetega. Raske on tema puhul arvata mentaalset nõmedust või pimesi kuulujuttude uskumist. Seega ta ju TEAB, et mitte keegi ekrelastest ei ole mitte iialgi, mitte üheski kontekstis, mitte mingisuguses sõnastuses sellist „maailmavaadet“ väljendanud, veel vähem propageerinud.

Esikaabu on „lubanud“ oma abikaasal „rusika ja pliidi vahelt“ parlamenti minna. Parlamendis on teisigi EKRE daame, ka valitsuses. Mitte üheski EKRE programmilises dokumendis, artiklis, sõnavõtus, kommentaaris, intervjuus ei ole tillematki vihjet naissoo allasurumise või alavääristamise kohta.

Selliseks arvamuseks ja eriti selle avalikuks väljendamiseks ei ole mitte pisematki ratsionaalset, reaalset alust.

Tädi Maali puhul võiks mõista, et ta peab tõeks mingit lollust, mida kuulis tädi Juuli käest, kes juhtus poe taga pealt kuulama külajoodikute Petsi ja Pauli lällamist. Endale teenitult nime teinud kultuuriinimese puhul ei ole selline eeldus võimalik. Aga milline selgitus oleks pädev?

Kas uskuda, et kultuurintelligentsi esindaja lihtsalt mingi personaalse kasu eesmärgil teadlikult valetab, et vormida endast rumalamate maailmanägemust? Sest mina isiklikult ei suuda uskuda, et mõtlev loomeinimene sellist arvamust tõepoolest ise tõeks peab. See lihtsalt ei ole võimalik. Kas tõesti on tegu lihtlabase enesemüümisega?

Või annaks seda seletada meditsiiniliselt, mingi vaimse häirega? Ei ole ju ka väga intelligentsed inimesed kaitstud mentaalsete probleemide eest, pigem just altimad psüühilistele lühistele. Kas on tegu unenägudest saadud teabega, mida isik ei suuda reaalsusest eristada?

Kui mõni tuntud, armastatud ja hinnatud avaliku elu tegelane kirjeldaks intervjuus, kuidas ta nägi eile Tallinna Kaubamajas Elvis Presleyt, siis jaguneksid kuulajad mitmeks rühmaks. Osa teavad, et ta ei olnud eile üldse pealinnas, seega on tegu jamaga. Osa on ratsionalistid ega usu niikuinii mingit reinkarnatsiooni. Osa irvitab. Aga kindlasti on mingi osa rahvast, kes terve mõistuse kiuste jääbki uskuma, sest TEMA ju rääkis.

Kas sellisele lihtsameelsele suu-ammuli-rahvale ongi teadlikult mõeldud ka eeltoodud ja sellega sarnased sõnavõtud? Külmalt, kaalutletult, alatult – peaasi, et keegigi usuks, kasvõi ainult ühiskonna kõige rumalam osa. Aga millise eesmärgiga? Mida loodetakse saavutada? Mida KONKREETSET ja käegakatsutavat saab antud inimene oma valetamise eest? Poliitiliste oponentide valedel on arusaadav ja pragmaatiline siht. Aga poliitikavälistel haritlastel?

Ei, minu jaoks on siiski kergem uskuda meditsiinilist probleemi, mitte ebainimlikku alatust. Mulle tõesti meeldib oluliselt rohkem mõelda, et meie vaimueliidi seas on kümneid vaimselt häiritud inimesi, kui et seal on kümneid kalke mölakaid.“