Priit Tali: tunnetest elus ja abielus ehk kelle tunded on olulisemad

Arvamus,
©Scanpix
Nii nagu Mona lisa puhul loeb originaali tunnetus, nii on see ka tunnetes, mida jätab abiellumine. Pilt on illustratiivne.

„Esmalt tõdegem, et inimene on emotsionaalne olevus.

Tunded on need, mis määratlevad meie olemuse, meie õnne ja õnnetuse, meie kultuuri ja kogu tsivilisatsiooni. Keegi meist ei saa oma tundeid kontrollida ega reguleerida, saame vaid juhtida oma reaktsioone meist sõltumatutele tunnetele.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Jätame selle meelde!

Meie ümber on palju paare, kes elavad aastaid koos, kasvatavad lapsi ja on kõigiti täisväärtuslikud perekonnad, kuid ei ole seda kooslust ametlikult abieluna registreerinud. Põhjuseid selleks on muidugi palju ja erinevaid, kuid ühte tõestab see ilmekalt – abielul ei ole PRAKTILIST väärtust. Kui abielu reaalselt annaks tuntavaid ja käegakatsutavaid praktilisi eeliseid, siis ükski tegelikkuses koos elav ja kooselu jätkata sooviv paar ei jätaks ju abiellumata.

Miks siis osa inimesi siiski abielluvad?

Laias laastus on selleks kaks põhjust.

Esmalt (vähemtähtsana) annab abielu nö ühe paketina kõik need sotsiaalsed, varalised ja muud seosed ning tagatised, mida koos elavad inimesed praktikas vajavad. Kõiki neid on võimalik vormistada ka muul moel, kuid ametlikult abielludes saab need kätte „ühe klikiga“.

Teine (ja määrav) põhjus on puhtalt emotsionaalne. Ühinemine ja osadus sajanditevanuse institutsiooniga annab meile unikaalse tunde, mida miski muu tekitada ei saa. Registreerimata paaride olemasolu näitab, et see tunne ei ole kõigile oluline. Seda ei saa kellelegi ette heita. Kuid väga paljude jaoks see ON tähtis. Ning ka seda ei saa ette heita.

Pisut tinglikult võiks seda olukorda võrrelda mõne kuulsa maaliga, näiteks „Mona Lisaga“. Pakuksin, et miljoni inimese kohta leiame ehk üheainsa spetsialisti, kes suudab originaali eristada korralikult tehtud koopiast (võltsingust). Ometi maksavad kollektsionäärid kuulsate originaalmaalide eest kümneid miljoneid, koopiaid võib soetada sentide eest.

Ülirikkad maaliostjad maksavad lisaks hiigelsummasid spetsialistidele, kes kinnitavad ostetud taiese ehtsust, kuna ISE NAD VAHET TEHA EI SUUDA. Seega makstakse tohutut raha mitte pildi visuaalse esteetika eest, vaid selle TUNDE eest, mille tekitab teadmine, et sinu käes (seinal) on paarisaja aasta vanune originaal.

Ühest küljest võib see tunduda idiootlikuna, kuid tegelikkuses on see otsene kinnitus alguses toodud tõdemusele – inimene on emotsionaalne olend. Kõige määravam meie tegevuses on just meile oluline TUNNE.

Joel Ostrat jääks töötuks, kui me kõik sööksime ainult seda, mis on vajalik meie tervise ja tasakaalustatud ainevahetuse jaoks. Kuna me aga ihaldame hõrkudest maitsetest ja aroomidest ning roogade kaunist välimusest saadavat mõnusat TUNNET, siis jätkub ka Joelile tööd. Jumal tänatud!

Just see TUNNE paneb meid ka abielluma. Või neid meie seast, kelle jaoks see tunne tähtis on. Ja see tunne saab tekkida ainult siis, kui antud institutsioon (abielu) on ehe, ehtne, nö „originaal“. See ei allu loogikale, see ei allu mingitele ratsionaalsetele seletustele.

Katsuge seletada Mona Lisa ostjale, et koopia on palju paremate värvidega maalitud, palju ilusam, palju vastupidavam jne. Kuigi see selgitus võib olla õige – see ei huvita teda, sest ta ei saa sellest talle olulist tunnet.

Ma võin mõistuslikult nõustuda ja aktsepteerida, et abielu, mis hõlmab ka samasoolisi, polügaamseid, sugulaste ja muid kooslusi, on parem, edumeelsem, võrdõiguslikum, jätkusuutlikum ja mis kõik veel – aga see ei ole enam SEE ja ei paku mulle SEDA tunnet, mis on minu jaoks oluline.

Me oleme valmis töötama, õppima, maksma, võitlema selle nimel, et saaksime kogeda seda tunnet, mis on meile oluline. Tegelikkuses me töötamegi, õpimegi, maksamegi, võitlemegi just ja ainult nende tunnete kogemise nimel.

Ühegi poliitiku peamiseks motivaatoriks ei ole rahva tahe või soov ühiskonnas positiivseid muutusi ellu viia. Jah, need võivad ka olemas olla, kuid peamine eesmärk on kogeda võimu juures olemise TUNNET. Ning see on absoluutselt loomulik.

Tunded, mis on inimeste jaoks olulised, isegi eluliselt olulised, varieeruvad tohutult. Mind ei ahvatleks Michelangelo originaali omamisest saadav tunne isegi siis, kui mul selleks raha oleks. Kuid minu jaoks on elule kvaliteeti andvad muud tunded, mis omakorda kellegi teise jaoks mingit tähtsust ei oma.

Teades ja uskudes, et tunded, nende intensiivsus, nende teke ja kadumine, nende olulisus EI OLENE ühegi inimese mõistuslikust tahtest, pean ma sügavalt lugu ka neist tunnetest, mida minul ei teki või mis minu jaoks kuigivõrd tähtsust ei oma.

Ka samasoolistel paaridel või polügaamsetel kooslustel ei ole praktilist vajadust abielluda. See ei annaks neile juurde mitte ühtegi õigust ega võimalust, mida neil juba ei ole. Ilmselgelt on ka nende abiellumissoovi taga tahtmine kogeda seda tunnet. Ja sellist soovi mõistan ma täielikult, sellisest soovist pean ma väga lugu.

Siin tuleb mõelda paari asjaolu peale.

Praeguses abieluinstitutsioonis osalemise tunnet neil objektiivselt iialgi tekkida ei saa. Kui abielu soovitud kujul ümber tehakse, siis on tegemist juba teistsuguse institutsiooniga. Muidugi on täiesti mõistetav ka uue institutsiooniga ühinemisest saadav tunne ja soov seda kogeda.

Ma tunnustan täiel määral nende soovi ja õigust neile emotsionaalselt vajaliku tunde kogemiseks.

Kuid minimaalselt eeldan, et samaväärselt tunnustataks ka minu tahet kogeda mulle emotsionaalselt vajalikku tunnet.

Praeguste ettepanekute, petitsioonide ja muu valguses on ühemõtteliselt selge, et mõlemal poolel korraga ei ole neile vajaliku tunde kogemine võimalik.

Kui abieluinstitutsioon jääb endiseks, siis minu tunne säilib, kuid Mari ja Pille või Mart ja Kalle oma tunnet ei saa.

Kui abieluinstitutsioon muutub selliseks, et Mari-Malle ja Mart-Kalle saavad selle tunde, siis mina jään oma tundest ilma.

Kuidas seda olukorda lahendada?

Esmalt peaksid kõik asjaosalised olukorda tunnistama.

Seejärel tuleks vastastikku teineteise emotsionaalseid vajadusi tunnustada ja neist lugu pidada. Kaduma peaksid mõttekäigud „Aga sinu elus ju ei muutuks midagi …“ ja muud sarnased. Muutub küll! Kõigi jaoks muutub. See on elementaarne ja loomulik ning sellega tuleb arvestada.

Kui me aktsepteerime enda ja teiste tunnete objektiivset olemasolu, siis oleks aeg kõigepealt iseendale mõni küsimus esitada.

Kas see tunne on mulle nii tähtis, et olen selle nimel valmis kellegi teise tema tundest ilma jätma?

Kas kellegi teise tunde arvelt saadud tunne ikka on mulle meeldiv ja rahuldust pakkuv?

Ja selliseid enda emotsionaalse sisemaailma vaatlusi peaksid tegema KÕIK, keda see temaatika vähegi puudutab.

Muidugi on „üle laipade“ minejaid, kelle jaoks teiste vajadused ja tunded mitte midagi ei tähenda ega isegi meelde ei tule. Aga see jutt ei ole neile mõeldudki. Enamik meist on siiski sisimas head olendid.

Mart ja Kalle ei vääri kindlasti minu põlgust seepärast, et neile olulised tunded minu omadest erinevad. Kuid sama kindlasti ei vääri mina Mardi ja Kalle põlgust neist erinevate tunnete pärast.

Jah, ka kõige eeltooduga nõustumise korral vaatame me enda ümber toimuvat ning mõtleme – „Miks peaksin MINA alustama?“

Tegelikkuses ongi ainus lahendus see küsimus ümber formuleerida – „Miks EI VÕIKS MINA alustada?“

Priit Tali, kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused