26.04.2023
Tohib või ei tohi?
(Räägin siinkohal nö keskmisest noorest. On ju selge, et nii noorte kui minuvanuste pensionieelikute hulgas on mõtlevaid kodanikke ja on täielikke lambaid.)
Tegelikkuses on see teema oluliselt laiem, kui lihtsalt valimised.
Lähtume sellest, mis on parlamendi valimised oma olemuselt. See on riigi ja ühiskonna elu ja arengu osas kõige olulisema otsuse tegemine. Isiku tasandil on päris kindlasti palju tähtsamaid otsustamise kohti. Kuid ühiskonda tervikuna vaadates ei saa olla mitte midagi määravamat ja sügavamat vastutust kandvat.
Kui me nüüd veendunult otsustame, et 16-aastane noor on täiesti suuteline süvenema riigi arengu temaatikasse, mõistma ja tunnetama ühiskonna majanduslikke ja sotsiaalseid väljakutseid ja vajadusi, ehk kokkuvõttes kompetentselt orienteeruma poliitikas ning tegema selles osas läbimõeldud ja vastutustundlikke valikuid, siis – miks mitte?
Aga sel juhul tekib automaatne küsimus – miks me arvame, et seesama noor ei suuda ISE otsustada, kas jätkata koolis käimist, kas osta (ja tarbida) alkoholi ja tubakat? Miks me ei võimalda talle iseseisvat autojuhtimisõigust? Miks me piirame valimisõigusest palju-palju vähem olulisi tegevusi ja otsustusi?
Kujuneb omaette absurd – Peeter ei tohi poest õlut osta, kuid tohib valida neid, kes otsustavad, kas ta tohib õlut osta. Siit edasi minnes ei ole keeruline ette kujutada valimiseelseid lubadusi/plakateid.
Eesmärgistatud loogikat ei paista kusagilt …
Ei ole kuidagi arusaadav, et anname inimesele PS §1 järgi kätte kõrgeima riigivõimu, kuid kõiges muus kohtleme teda lapsena.
Ainus mõistetav ja loogiline samm oleks põhimõtteline seaduste muudatus, millega tunnistatakse 16-aastane täisealiseks IGAS mõttes ja IGAS teemas, oma vanematega absoluutselt võrdseks KÕIGIS eluvaldkondades. Kas oleme selleks valmis?
Priit Tali