26.09.2022
Priit Willbach
Tallinn asetseb eelkõige rahvusvahelises konkurentsis, kus konkurentsivõime aluseks on linnaelanike rahulolu oma toimetulekuvõimega kõige laiemas tähenduses, kuid eelkõige majanduslikus võtmes.
Eesti võimude saamatu juhtimine ja energia ning transpordikütuste kontrollimatu hindade kasv on viinud meid majanduskriisi lävele. Kui siia lisada julgeolekuolukord, siis on arusaadav suure osa Eesti elanikkonna ebakindlustunne tuleviku ees. Hüppeliselt on kasvanud kõikide toodete ja teenuste hinnad ja viinud seeläbi inflatsiooni enneolematusse kõrgusesse.
Majanduslangus paneb suure surve alla ka meie töökohad, põgenikud ja suurenenud immigratsioon aga sissetuleku taseme. Oleme jõudnud olukorda, kus proovile pannakse isegi selliste elutähtsate teenuste nagu elekter, soojus, vesi jne varustuskindluse tagamine ning liigume faasi, kus kehtib põhimõte uppuja päästmine on uppuja enda asi. Tekib paratamatult küsimus, kas Tallinna haldussuutlikkus ja tema infrastruktuur võimaldab adekvaatselt sellele vastu seista ning samas linnal ka areneda ja suurendada oma konkurentsivõimet.
Kahjuks ei ole näha mingeidki suundumusi ja tendentse, et Tallinna ees ootavatele väljakutsetele suudetaks adekvaatselt vastata. Varasemad väärotsused ja kohati ka otsustamatus toovad Tallinna nõrkused halastamatult esile.
Mis aga toimub – sotside eestvedamisel on kesklinn värvitud punaseks ja teeääred plastteibaid täis tikitud. Hirmsasti tahetakse tegeleda asendustegevusega ehk nn roheagendaga. Tallinn on juba niigi väga roheline linn, siin on palju parke. Kui rääkida parkidest, siis Tallinna parkide ning rohealade uuendamine ja rekonstrueerimine on kindlasti vajalik, see tagab linnalise keskkonna loodussõbralikkuse ja puhtama õhu. Kuid teeme siis vanad, haigete ja ülekasvanud puudega rohealad korda, enne kui uusi rajama hakkame.
Nüüd, kus põhiprobleemideks on tõusmas linnaelanike toimetulek, energiavarustus ja -hind, töökohtade vähenemine, inimeste sissetulekute langus, jätkab linnavõim teisejärguliste küsimustega tegelemist. Jah, tegeleda tuleb ka jooksvate küsimustega, kuid selleks, et olla konkurentsis ja areneda ning teha õigeid otsuseid, vajab Tallinn (linnavõim) nn suurt vaadet tulevikku. Vaja on lõpuks määratleda oma huvid ning identiteet.
Tendentsid on ilmselt sellised, et Tallinnast võib saada koos ümbritsevate valdadega miljonilinn ja Helsingiga kokku kasvanud kaksiklinn. Kas see vastab linnaelanike huvidele? Või on sellele perspektiivile mingi muu alternatiiv? Näiteks transpordisüsteemi arendamiseks ei ole enam odavaid kosmeetilisi lahendusi. Vajame liiklustunneleid, mitmetasapinnalisi ristmikuid, transpordirajatisi ja tehnovõrkude uusi, aga väga kalleid lahendusi. Ja seda ei ole vaja ainult autodele, vaid kõikidele liiklejatele.
Selleks, et neid rajatisi rahastada, vajab Tallinn linnaeelarve tulude kasvu, kuid see ei saa toimuda inflatsiooni abil.
Tulu kasvuallikaks saab olla kõrgem tööviljakus ja tulusaavate linnaelanike arvu kasv. Lisandväärtuse suurenemine läbi kõrgtehnoloogiliste tootmiste ja teenuste arendamise, aga ka senisest säästlikum linna majandamine. Linnavõimu ülesanne oleks sellele igati kaasa aidata. Peamine on ikkagi vajadus tehnilise infrastruktuuri ja optimaalse transpordisüsteemi järele, kus on esindatud kõik liikumisviisid. See eeldab omakorda kaasaegseid linnaplaneerimise põhimõtete rakendamist, väljaarendatud tehnovõrke, teede ja tänavate võrgustikku koos haljastusega jne. Selle vundamendi peale on võimalik edasi arendada kaasaegne sotsiaalmajanduslik infrastruktuur, mis hõlmab kõiki teisi komponente nagu näiteks haridus, kultuur, sotsiaalhooldus, tervishoid, sport, vabaaja veetmine jne.
Siseriiklikult ei ole Tallinnas siiani olnud suuri probleeme töökohtade ja tööhõivega, kuid üleval on ohumärgid, mis võivad realiseeruda väga kiiresti. Energia kõrgete hindade tõttu võivad lõpetada tegevuse eelkõige väiksemad ettevõtted, mitmed majandusharud (ehitustööstus, transiit) vähendavad tootmist ja tegevust, lisaks avaldab tööjõuturule mõju järsult suurenenud immigratsioon. Tallinnas on kiiresti arenevaks tootmis- ja tööstuspiirkonnaks eelkõige Lasnamäe, Suur Sõjamäe, Peterburi tee ja Punase tänava vaheline ala. Kõik see on suhteliselt räämas, hädasti vajavad remonti Betooni, Paneeli ja Suur Sõjamäe tänavad. Mõistlik oleks eelkõige arendada väikese materjalimahukusega seadmete, aparaatide ja elektroonika komponentide tootmist. Kes võiksid olla potentsiaalsed investorid? Lahtiseid küsimusi on palju.
Tallinna linnavõimu roll on eelkõige tagada tehnilise infrastruktuuri olemasolu, et ettevõtete oleks võimalik tootmisega tegeleda. Samuti on linnavõimu instrumendid planeeringud ja eelarvevahendid, Tallinna investeerimisvõime laenu abil oleks ligi 300 milj eurot.
Liikuvuse ja transpordisüsteemi vaegarendamise peapõhjus on Tallinna teehoiu remondivõlg, mille suurus on peaaegu 200 milj eurot ja seonduvalt sadeveekanalisatsiooni osas veel 100 milj eurot. 8-10 aastase sihtprogrammiga oleks võimalik see mahajäämus likvideerida. Liikuvuse ja transpordisüsteemi arendamiseks tuleb seetõttu kahekordistada (tänane eelarve u 40 milj eurot aastas) rahastamist tehnilisse infrastruktuuri – sadeveekanalisatsiooni, teehoidu, olemasolevate rohealade hooldusesse ja rekonstrueerimisse. Samuti on vaja rakendada müravastaseid meetmeid, eelkõige on selleks sobiv haljastus, aga ka müratõkkeseinad. Rahastusallikaks võib olla laen ja ehitusõiguse tasu. Tallinn vajab tänavate rekonstrueerimise ja remondi pikaajalist plaani, mis põhineb objektiivsetel tehnilistel ja transpordisüsteemist lähtuvatel põhjendustel. Jah, fookus peab olema suunatud kõnniteede korrastamisele ja remontimisele, sest praegu ei ole kõiki kõnniteid võimalik isegi koristada ning kergliiklejate eraldamisele jalakäijatest. Sellele ei vaidle keegi vastu, et rattateid on vaja rajada, aga see peab käima kompleksselt koos teede-tänavate rekonstrueerimise või remondiga, mitte kampaania korras.
Naelkummid tekitavad lisamüra ja tolmu, teed-tänavad on roopas, ristmikel sõidaks nagu üle kartulipõllu. Rikutud teepinna tõttu ei liigu sadevesi kanalisatsiooni, teepinna kuivades tekib tolm. Kõigi nende põhjuste tõttu peab linnavõim võimalikult kiiresti likvideerima tekkinud mahajäämuse teehoius. Peale siin välja pakutud programmi elluviimist väheneb tulevikus teehoiu kulu kaks korda, sest kasutades Tallinna tüüpkatendite alusel soovitatud konstruktsioone, suureneb remondivahemik. Teed–tänavad on tänu selles juhendis nõutud betoonkattele ja okto kivist asfaltbetooni kulumiskihile lausa kolm korda kulumiskindlamad. Korralik sadeveesüsteem vähendab linnas tolmu kogust. Talvine teede -tänavate hooldus muutub kaks korda säästlikumaks. Kuid kõik ei ole seotud ainult teedeehituse ja teehooldusega – kuna auto on meil vabaduse sümbol, siis ratsionaalsed vastuväited autostumise tempo vähendamiseks veel ei mõju ja olemegi hädas liikuvus- ja juurdepääsuprobleemidega. Kahjuks on valglinnastumine ning vähene koostöö Tallinna naabervaldadega meie kõigi konkurentsivõimet tõsiselt mõjutanud. Väheefektiivne liiklussüsteem, ühistranspordi nõrkus, laste- ja haridusasutuste lokaalsusprobleemid tõstavad näiteks perede kulutusi olulisel määral.
Ühistranspordi eelisarendamisest pole kindlasti pääsu, nagu ka ühistranspordiradadest. Kuid ka siin pole lihtsaid lahendusi. Elamud lähemale töökohtadele? Seega arendada Tallinnas hoopis elamuehitust, sealhulgas soodsa üüritasemega munitsipaalelamufondi? Eelkõige mõeldes noortele ning kõikidele nendele, kelle sissetulekud ei võimalda omada eluaset, vaid tahaks seda hoopis üürida. Aga kui koostöös riigivõimu ja naabritega rajada Tallinna lähivaldadesse eliitkoolid ning suurendada seal töökohtade arvu? Selleks on vaja visiooni, koostööd ja kompetentsust.
Tallinnal on valminud kaasaegne nn virtuaalne transpordivoogude mudel, mille abil oleks võimalik modelleerida transpordisüsteemi toimimist. See on tööriist planeerijatele, projekteerijatele, ehitajatele, sellega on võimlaik läbi mängida, mis juhtub ümbruskonna liiklusega siis, kui ajutiselt on vaja sulgeda mõni tänavalõik, näiteks remondiks. Lisaks sellele mudelile oleks võimalik üles ehitada kogu Tallinnat haarava liiklusvoogude juhtimise keskuse. Keskusel oleks võimalik operatiivselt reguleerida liiklust fooride ja muude liiklusjuhtimisseadmetega (rohelised lained, liikluse ümbersuunamine, liiklussuundade muutmine jm) eriti tipptundidel. Tallinnale on suureks probleemiks lähivaldadest suunduvad liiklusvood, mitte linnasisesed liiklusvood. „Pargi ja reisi“ süsteemi evitamine on toppama jäänud.
Kuigi pea 20 aastat on tehtud uuringuid Tallinnale sobivate alternatiivsete ühistranspordiliikide, (kiirtramm, õhutramm, metroobuss) kasutuselevõtu ja vastava infrastruktuuri rajamise eeluuringutega ning tehnilis-majanduslike põhjenduste koostamisega, pole isegi mingi otsuseni jõutud. Tõsiasi on, et tasuta ühistransport ei ole autokasutust vähendanud. Trammide liikumiskiirus on ainult 10 km/h, busside ja trollibusside kasutamine ei anna ajavõitu. Autoga saab Tallinnas liikuda u kaks korda kiiremini kui ühistranspordiga. Seega ei ole küsimus autostumises, vaid planeerimisvigades, kompetentsuses ja otsustamatuses. Tallinna transpordisüsteemi arendamise võti on vajaduses luua koos lähivaldadega nn Suur-Tallinna omavalitsus. Liikumine selle poole peaks toimuma samm-sammult.
Esimeses etapis saab edasi minna ühise tegutsemise lepingutega, mis reguleeriksid ühtse transpordisüsteemi, prügimajanduse, haridussüsteemi, vee- ja kanalisatsioonisüsteemi, lokaalsete energiatootmisüksuste jne toimimist. Muidugi toob selline lähenemine kaasa Tallinna üldplaneeringu ülevaatamise ja uuendamise.
Tallinna konkurentsivõimele aitaks tõsiselt kaasa lokaalse ja autonoomse energiatootmise olemasolu. Läbi planeeringute ja ehitusõiguse on võimalik arendajatel rajada hooneid ja hoonegruppe, kus energia tootmine ning kasutamine põhineb enesevarustusel nn mikrovõrkude baasil. Elektrienergia tootmiseks saab kasutada päikesepaneele, biomassi kasutavaid mikro- ja väikekoostootmisjaamasid, mis omakorda on ühendatud Tallinna tänaste koostootmisjaamadega. Tallinn suudaks luua oma energia universaalteenuse süsteemi ning tänu võrguteenuse olulisele vähenemisele oleks energiahinnad elanikele tunduvalt odavamad võrreldes tänasega.
Tallinnal on tungiv vajadus suurendada oma iseseisvust tulubaasi osas, samuti reguleerida suhted riigi keskvõimuga, mis puudutavad riigile kuuluvat maaomandit, Vanalinna Sadamat korrakaitse ja liiklusjärelvalve küsimusi. Siiani on läbi viimata 2010. a Riigikohtu otsusega määratud vajadus viia läbi inventuur riigieelarves, kuidas on riigi poolt rahastatud kohalikele omavalitsustele pandud ülesanded. Selliseid arvutusi ei ole siiamaani keegi näinud. Kohalike omavalitsuste iseseisvus on ainult 1%, põhitulu tuleb ju läbi riigieelarve u 99 % osas. Iga-aastased eelarveläbirääkimised kohalike omavalitsuste esindusorganisatsiooni ja Vabariigi Valitsusega lõppevad eriarvamusega, st mingit ametlikku kokkulepet pole saavutatud. Aga Riigikogu kinnitab eelarve.
Riigil on Tallinnas päris suured maavaldused, millest üht-teist pannakse aeg-ajalt oksjonile. Kuna ehitusõigust harilikult pole määratud, hakkab pikk detailplaneerimise protsess maa ostjaga. Kuna ehitusõiguse tasu süsteem tegelikult puudub, tekib pinnas korruptsiooniks. Tegelikult võiks riik müüa maa linnale, kes kehtestab sellele ehitusõiguse läbi detailplaneeringu, pärast mida alles müüakse kinnisasi oksjonil. Riik ja linn võiksid tekkinud kasumi jagada. Tallinna areng on tänaseks jõudnud punkti, kus kinnisvara arendajad peavad rohkem panustama linna tehnilise ja sotsiaalse infrastruktuuri rajamisse ja korrashoidu. Probleem on selles, et arendajad müüvad asukohta ja olemasolevat infrastruktuuri, ise sellesse panustamata. Tänane linnavõim pole suutnud või tahtnud õiglast ehitusõiguse tasu sisse viia. Arvutused näitavad, et see võiks olla u 200 eurot ehituspinna m2 kohta. Selle asemel on kasutusel nn ametnike kaalutlusõigusel põhinev linna ja arendaja vaheline kokkulepe, millega on loodud täielik korruptsiooniõhustik. Arendajad vajavad aga stabiilseid põhimõtteid ja reegleid. Uusarendajad sisuliselt liituvad ju olemasoleva teedevõrgustiku, transpordisüsteemi ja muidugi sotsiaalse infrastruktuuriga.
Kui oleme loonud soodsa keskkonna ,siis Tallinn kasvab ja areneb. Vaja oleks, et sellest tõuseks kasu kogu Eestile. Tallinnal on potentsiaali koostöös ülikoolide ja teiste huvitatud osapooltega välja töötada ja rakendada innovaatilisi lahendusi nii omavalitsuse juhtimises kui ka majanduses, ettevõtluses, sotsiaal-, haridus- ja kultuurisfääris, mida oleks võimalik rakendada üle Eesti. Tallinna linnavõimu roll on olla proaktiivne regulaator, s.t protsesside ja tegevuste käivitaja ja suunaja. Linnavõimu jaoks oleks riigimehelik, kui osa Tallinnas tekkivast lisandväärtusest loovutataks Eesti regionaalarenguks. See võib toimuda kas läbi maksusüsteemi või lepingulisel alusel riigi keskvõimuga.
Priit Willbach, tehnikateaduste doktor, endine Tallinna linnapea, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond