Malle Pärn: Prügiveost ja vaimse keskkonna puhtusest

Malle Pärn on väsimatu Eesti tõeliste väärtuste eest seisja.

Inimene on loodusele palju kurja teinud, ning omakasu huvides selle tasakaalu lõhkunud. Ja seda ka otseses mõttes saastanud. Meil juba räägitakse üsna palju loodusliku keskkonna puhastamisest. Korraldame loenguid, teeme talguid. See on väga hea. Ent looduslikku keskkonda ei ole võimalik puhastada ilma inimese vaimse maailma puhastamiseta.

Puhastatud vaimuga inimene aga ei teegi loodusele liiga. Ainult looduse puhastamine annab hea tagajärje vaid mõneks ajaks: ühed inimesed on teadlikud ja puhastavad, nemad juba ise ei reosta loodust. Aga teised täidavad needsamad puhastatud paigad õige pea uue prahiga.

Muidugi on selles suur süü nendel, kes meie ühiskonnaelu korraldamise on enda peale võtnud. Nad on osalised selles prügi metsa alla kuhjamises, sest meil on prahimajandus riiklikult korrastamata. See on omaette probleem. Valitsus ei ole sellega hakkama saanud. Ta on asetanud selle kodanike õlgadele. Ehkki kodanikud maksavad valitsusele palka ühiselu korraldamise eest, mitte vastupidi. Kodanik peab sõlmima isikliku lepingu mingi firmaga, kus talle esitatakse üsna absurdseid nõudmisi. See firma koguni trahvib teda, kui konteinerit pole ettenähtud päevaks tänava äärde lükatud.

Meil on miskipärast kujundatud selline hoiak, et teenindaja on kliendi isand, ja klient on teenindaja alluv, kellel pole mingit sõnaõigust ega valikuvõimalust. Inimesed kinnistatakse ükshaaval teatud erafirmade orjadeks. Ometi võiks riik olla ametlikuks vahendajaks igapäevaeluks esmatähtsaid teenuseid pakkuvate erafirmade ja kodanike vahel. Sest temal on tohutu ametnike armee, kes on koolitatud tegelema bürokraatia ja raamatupidamisega, ja kellele makstakse töö eest palka. Muuseas meie ühistest maksudest.

Prügimajandus on tänapäeval nii oluline osa meie elust, et see peaks olema riiklikult korraldatud ja käideldud. Kurb, et meie riik halb peremees on. Hea muidugi, et ta seda ise ka tunnistab. Tänapäeval on üldse kuidagi uhke ja hää olla halb. Head, või need, kes püüavad head olla, kes õhutavad ka teisi head olema, tehakse meil naeruväärseteks või sildistatakse hulludeks ja tagurlasteks.

Meie halb riik lubab kindlalt edasi liikuda, sama halvana, mis ju progresseerub, halb ei püsi kunagi sama halvana, ikka muutub veel halvemaks. Nagu sulalumes veeretatud lumepall. Mürk levib põhjavette, ja umbrohi kasvab jõudsalt, kui seda ei tõrjuta. Ning lämmatab kultuurtaimed.

Väike rahvas peab ennast eriliselt hoidma vaimse saastamise eest, sest tema kestmine on alati hädaohus. Suurte rahvaste kapitalism, ja suurte rahvaste massikultuur ei sobi väikesele rahvale. Küla peab elama oma elu, ja linn oma elu – väikeses külas on igal inimesel suurem osakaal kui suurlinnas. Kui väike rahvas annab oma saatuse suure rahva otsustada, siis ta sooritab enesetapu. Küla elu ei saa juhtida suurlinnas elav pankur.

Me teeme kõik elus oma eesmärkide saavutamiseks mingid teadlikud ja alateadlikud valikud. Usun, et tegeliku valiku hea ja kurja vahel teeb inimene alateadlikult, vastavalt sellele, missugune on tema sisemine väärtuste skaala ja kooskõla, eelsoodumus, kasvatus, ühiskondlikud tõekspidamised ja traditsioonid. Südametunnistus.

Meie valikud olenevad ka sellest, missugused väärtused on hinnatud ja missugused pahed on põlatud selles ühiskonnas, mille liikmed me oleme. Sest väga paljud inimesed võtavad omaks selle, mis on nii-öelda ülevalt poolt ette määratud, ja eeskuju, mida oma tegevusega näitavad need “rahva poolt valitud” esindajad.

Kui õhk meie ümber on mürgine, siis ei saa me vältida selle mürgi sisse hingamist. Kui vaimne keskkond meie ümber on mürgine, siis saame me ometi ennast selle mürgi eest hoida.

Martin Luther on öelnud: ma ei saa keelata seda, et varesed mu pea kohal tiirutavad, aga ma saan ometi hoolitseda selle eest, et nad minu pähe pesa ei teeks.

Me peame lahtiste silmadega vaatama elu enda ümber ja hoiduma nende vaimsete mürkide eest, mida meile järjest rohkem peale surutakse.

Me saame ennast ja teisi kaitsta eluviiside ja vaadete eest, mis meie hinge ja vaimu saastavad. Sest meie esmane kohus siin maailmas on ennast inimestena – ja rahvana – alles hoida.

Malle Pärn

Kommentaarid