Pühapäevasest noorsotside vihamiitingust: A on öeldud, millal tuleb B?

Arvamus,
- Updated
©Sotsiaalmeedia
Sotside vihamiitingu niiditõmbajad.

Sotsiaalmeedias ülipopulaarne blogija Roosa Udu, keda Facebook pidevalt mõtteroimade eest meelsusvanglasse blokeerib, kirjutab ülevaateliselt pühapäevasest noorsotside miitingust ja ühe komissari, Karl Aaron Adsoni ekstremismist.

“Pühapäevane homoabielusid toetav meeleavaldus võis mõnele kergeusklikule inimesele jätta mulje, et see on kantud armastusest ja hoolivusest. Vaid tige ja sallimatu inimene võib vastu seista teiste inimeste õnnele: häbi-häbi-häbi!

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Ometi on see vaid lihtsustatud ja paraku ka väär arusaam asjadest. Radikaalid võivad küll oma tegemisi peita roosa mannavahu sisse, ent asja olemust see ei muuda.

Vahest mäletate, kuidas sel suvel kuulutati Seattle’is välja „armastuse suvi“, mida mässu pooldajad võrdlesid nii tänavafestivali kui homoparaadiga. Paraku olid selle „armastuse“ viljad üsna mõrud, see Antifa poolt tekitatud autonoomne tsoon tuli seal lokkava vägivalla tõttu peagi sulgeda. Omavaheliste tulistamiste käigus sai inimesi surma ja raskelt haavata. Säh sulle armastust suve ja pohlamoosiga!

Samasugune sõnade ja sisu vastuolu peitub ka pühapäevases Vabaduse väljaku aktsioonis, mille üks organiseerijaid Karl Aaron Adson pooldab tegelikult palju radikaalsemaid meetodeid. See, et ta lööb kaasa ka nn pehmete väärtuste alal, teenib üldist eesmärki – ühiskonnas pingeid tekitada ja valmistada radikaalselt meelestatud noori ette järgmisi, palju karmimaid samme astuma.

Olen tema seisukohti juba kord varem tutvustanud – selle suve viimasel juulikuu päeval siinsamas feisspukis. Siis, USAs vallandunud rahutustele kaasa kiites teatas ta, et vägivald ja inimeste vara hävitamine on igati õigustatud, sest see olevat kõige võimsam protestivorm. Mitte märatsejad pole süüdi, vaid ühiskond ise, sest see hindavat tarbimist üle kõige. Ilmselt peab ta tarbimist surmapatuks – klassivõitluse seisukohast vaadates.

Tsiteerin tema lauset artiklist, mis on avaldatud noorsotside saidil:

„Isegi kui protestijad ka ise hävitasid poeomanike vara, siis on see ühtlasi õigustatud, sest ühiskonnas, mis hindab tarbimist üle kõige, on tarbimisvahendite hävitamine kõige võimsam protestivorm.“

Kas aimavad need teismelised neiukesed, kelle pühapäevase meeleavalduse keskne sõnum rääkis vabast armastusest kahe inimese vahel, et tegelikult on nad vastu võtnud Brežnevi pakikese, kus tasuta kaasaandena ootab neid ees palju võimsam protestivorm. Lase ekstremist vägesid juhatama, ja vägivald on möödapääsmatu.

Muidugi on raske ette kujutada eestlaste korraldatud pronksiööd, ent kui on juba olemas tänaval möllavad aktivistid, on ka radikaliseerumine kiire tulema. Kriiskavad teismelised poeaknaid sisse viskamas (ikkagi kõige võimsam protestivorm!) tundub uskumatuna seni, kuni see ükskord teoks saab.

Ühes teises artiklis on Karl Aaron Adson kirjutanud, et rassipõhine diskrimineerimine on Eesti ühiskonnas tänapäeval suur probleem, see lihtsalt leiab liiga harva meediakajastust. Ta lisas, et taolise olukorra üks põhjuseid võib olla tsentraliseeritud organisatsiooni olemasolu puudumine, kelle peamiseks eesmärgiks on seista rassivähemuste eest Eestis.

Adsoni järgmine mõte kõlab juba üsna kurjakuulutavalt:
„Suurte muutuste toomiseks on vaja pretsedenti, mis looks kulmineerumispunkti, mis omakorda viib meid lõpplahenduseni. Selline asjade kulg võib tunduda julm või valus, mida see ka on, aga kahjuks pole ühiskondlikku suhtumist muuta sugugi nii kerge.“

Seega tasub valvel olla – oodata võib kõike. Tahaks vaid teada, milline on taolise ekstremisti jaoks final solution, lõpplahendus? Et see toob endaga valu ja kannatusi, paistab olevat paratamatus, millega tuleb leppida.

Muide, Karl Aaron Adson sai sõna ka pühapäevaõhtuses Aktuaalses kaameras. Paradoksaalsel kombel jagas ta seal kiidusõnu politseinikele, keda BLMi toetajad teatavasti värdjateks peavad. Eks ilmunud seda tähistav täheühend ACAB suve hakul ka Tallinna seintele.

Tsiteerin Karl Aaron Adsoni sõnu uudistesaates:
„Ma eeldasin, et mingi vastuprotest tuleb ja ausalt öeldes ma olen väga uhke selle üle, et meil on nii tublid korrapidajad ja meil on nii tublid politseinikud, kes selle nii kiiresti ka ära klaarisid selle probleemi.“

Kui vastuprotest ei tulnud üllatusena, siis oleks pidanud ette valmistatama ka tegevuskava, kuidas taolises olukorras käituda. Parim variant olnuks selline, kus politsei abi poleks vaja läinudki. Kas seda ei suudetud tagada või oligi eesmärgiks korraldada kokkupõrge, seda ma ei tea. Samuti võin ma otsustada vaid Aktuaalses kaameras nähtud videoklipi põhjal. Kuna tervikpilt puudub, võib mu ettekujutus asjast osutuda petlikuks.

Mingil hetkel ilmusid mäerinnatisele mõned noormehed, kes hoidsid käes oma loosungeid. Kui aktivistid poleks neist väljagi teinud, poleks olnud vaja ka politsei sekkumist. Ometi võis näha, kuidas meeleavaldajad lippude lehvides treppidest üles tormasid.

Ehkki Karl Aaron Adson kiitis „meie nii tublisid korrapidajaid“, ei saanud need ilmselgelt oma ülesandega hakkama ega suutnud neid takistada. Jäänuksid aktivistid „omale tasandile“, polnuks ka politsei sekkumist tarvis läinud. Kuid mis parata, alternatiivsete loosungite olemasolu polnud aktsepteeritav, neid tuli rünnata. Teistsuguse seisukoha väljendamine on ju vaenulik akt.

Edasi võisime näha, kuidas üks neiu noormehele vastu pead virutas. Agressiivset käitumist võis näha ka selles, kui üks paksuke, vikerkaarelipp kahe käega pea kohale tõstetud, jooksis ummisjalu kümne meetri kaugusel seisva vastuprotestija poole. Ega ta vist isegi endale aru andnud, kas teine pikali joosta või provotseerida hoopi näkku. Kuna kumbagi ei juhtunud, jäi ta lihtsalt seisma ja tobedalt teisele otsa jõllitama. Pisut koomiline, aga siiski plahvatusohtlik silmapilk.

Mida tänase loo kokkuvõtteks öelda?

Lambakarjal tasuks alati vaadata, kuhu juhtoinas neid suunab. Tihti võib see osutuda teeks, kust pole enam tagasipöördumist. Kas ikka tasub mingi tühja-tähja pärast, mis sulle õigupoolest kordagi ei lähe, oma elu ära rikkuda?

Eks igaüks pea ise selle üle otsustama.”

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused