22.09.2021
Oli kord Eestiski sõltumatu ja professionaalne ajakirjandus…
Valimiskampaaniate ajal langevad Eesti ajakirjanduse maskid ning nende alt ilmub kõmu- ja verejanuline grimass – objektiivset ja sõltumatut ajakirjandust siinmail enam pole.
Muidugi on loomulik see, et igal ajakirjanikul on oma maailmavaade, aga professionaalsel sõnasepal ei tohiks see kuidagi välja paista, vaid peaks lugejale mõistatuseks jääma. Eestis saab täpselt aru, kes kuhu kuulub.
Ilmselgelt Eesti ajakirjanduses konservatiivse maailmavaatega reportereid pole, selliseid ei võeta lihtsalt peavooluväljaannetesse tööle. On küll selliseid kolumniste, kuid neid avaldatakse üldjuhul vaid selleks, et oma kallutatus veidigi vähem silma paistaks.
Nooremad ajakirjanikud on täielikult Euroopas ja Eestis valitseva vasakpoolse-liberaalse võimueliidi usku. Eriti rängalt paistab see välja noortest naisajakirjanikest (Marian Võsumets, Anna Pihl jpt), kellest praktiliselt kõik edastavad kõigieestlaste, sallivuslaste, LGBTQ, radikaalfeminismi, pagulasorganisatsioonide, võrdõiguslaste ja teiste selliste ideoloogiate agendat.
Tundub, et noori ajakirjanikke õpetatakse algusest peale valesti – neist ei saa mitte ühiskonna sanitare, vaid sibid; nad ei paljasta mitte ühiskonna kitsaskohti, vaid ammutavad selle saastaämbreid; nad ei too välja tõde, vaid kõmu ja musta pesu; nad ei tee maailma paremaks, vaid eesmärgiks on sihtmärgi hävitamine iga hinna eest. Just nii tunduvad noored ajakirjanikud oma tööst aru saavat – pärast artiklit ei tohi keegi enam jalule tõusta.
Praeguse valimiskampaania uus trend on peavoolule ebameeldivate kandidaatide hävitamine sellega, et välja tuuakse need inimesed, kellega nad kohtusid, ja siis kleebitakse vastavad sildid külge – kui kohtusid venelasega, keda nähti 9. mail pronkssõduri juures räuskamas, oled Kremli agent.
Ajakirjanikud ei tundu aru saavat, et poliitikud lähevad kohtuma kandidaatidega, kellest absoluutset enamust nad ei tunne – nii surutaksegi kätt sellel, kes tegelikult on ideoloogiline oponent. Hoidku jumal, kui temaga veel vestled – oledki agent või “kasulik idioot” valmis!
Tegelikult saavad ajakirjanikud aru küll – nad otsivadki intriige, et saaks sopaämbrite sisu ohvritele kaela valada, see annab klikke ja hävitab kedagi.
Eestis on peaaegu olematu uuriv ajakirjandus. Midagi justkui oleks, aga kui lähemalt vaadata, paistab kallutatus kohe silma. Ajakirjanikud teevad põhjalikke uurivaid lugusid neist, kes on võimuringkondade silmis paariad – ühest küljest on see ohutu, sest pole karta ajakirjaniku vastandumist korruptiivse võimuga, mis võib valusasti vastu näppe anda; teisalt saab ametkondadelt väga lihtsalt kätte looks vajalikke materjale, mida neile hea meelega lekitatakse. Nii sünnivad tõelised paskvillid, mis on pealtnäha küll uuriv ajakirjandus, aga sisemiselt haisev tabloid.
Nii näiteks kirjutavad Ekspress Meedia ajakirjanikud SAPTK sidemetest rahvusvahelise katoliiklusega, kuid mitte LGBT võrgustikust või Sorose fondide ulatusest. Seejuures on kindel see, et kui seoseid ei leita, siis need mõeldakse välja või luuakse meelevaldselt sobimatute asjade käpardliku kokkusobitamisega.
Toomas Kümmel oli viimane mohikaanlane, kes julges VEB Fondi puudutada. Eestis vist ei kerki enam mitte kunagi esile ajakirjanikke, kes võtaks kokku Skandinaavia pankade rahapesu Venemaalt Läände läbi Eesti, jälgides seejuures tolle aja vastutavate inimeste, näiteks rahandusminister Jürgen Ligi tegevu(setu)st.
Eesti ajakirjandus on kärbunud ja see pole imegi, kui uusi leheneegreid õpetavad välja sellised inimesed nagu desinformatsiooni ämmaemand ja juunikommunistide järeltulija Marju Lauristin.