Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Punase Risti lumehelbekesed, ärge tehke inimlikkust kohustuseks, ja mõnedki asjad lähevad paika!

-
10.09.2021
Kes soovib seda plakatit nähes annetada väidetavalt põua käes vaevlevatele afgaanidele?
© Scanpix

Punase Risti kõneisik süüdistab eestlasi inimlikkuse puudumises, samas aga nõuab Euroopa Inimõiguste Kohus afgaani migrantide lubamist Leetu – nii sünnivadki vastuolud, sest sund tekitab trotsi.

Eesti Punase Risti kommunikatsioonijuht Liis Ehrminger kirjutab ERR-is sellest, kuidas nemad asusid augusti lõpus annetuste kogumist Afganistani elanike abistamiseks. “18 miljonit inimest on hädas, sest lisaks poliitilistele muutustele on piirkond tõsise põua küüsis. Annetused Eestist lähevad meditsiiniabi, puhta joogivee jm elutähtsa tagamiseks,” selgitab Ehrminger.

Sellega seonduvalt võtab ta kokku eestlaste reageeringud abipalvele, mida võib tema arvates väljendada ühe sõnaga: võõraviha. Ta toob välja näited.

“”Ennem annetaksin piiritara ehituseks, kui ainult küsitaks,” kirjutab üks naisterahvas, pensionär Põlvast. Tema kommentaar pälvib kaasamõtlejatelt kiiresti kiitvaid reaktsioone.”

“”Pole neile mingeid annetusi vaja – aidata tuleb oma rahvast,” arvab sealsamas teine kommentaator, kelle profiil ütleb selgelt: KÕIK islamiusulised on terroristid.”

Kas see ikka on nii, nagu arvab üks suhtekorraldajast lumehelbeke, kes ise tembeldab lihtsalt profiili järgi inimesi islamofoobideks? Pigem on eestlastele alles jäänud talupojamõistus, mis ei luba kaasa joosta iga pisaratega kastetud üleskutsega.

Kõigepealt saab enamik keeldujatest aru, et oma raha saatmine sinna, kus on võimul usuäärmuslik Taliban, on ilmselge rumalus ja väga vähe on lootust, et see jõuab tõeliste abivajajateni, seda eriti olukorras, kus kõik põgenevad Afganistanist ja isegi saatkonnad kolitakse Katari.

BNS kirjutab: “ÜRO peasekretäri eriesindaja Afganistanis Deborah Lyons kutsus neljapäeval rahvusvahelist üldsust üles jätkama Afganistani toetamist hoolimata murest islamiliikumise Talibani valitsuse pärast. Lyonsi sõnul võib muidu aset leida riigi ajalooline kokkuvarisemine.”

Ka selline uudis ei kutsu mõtlejat inimest rahakotti kergendama, sest teised uudised räägivad Hiina ja Talibani kiirest lähenemisest, mis tähendab Pekingi investeeringuid sealsesse majandusse ning ennekõike akude tooraine liitiumi kaevandamisse, mille poolest Afganistan on maailmas esikohal. Sealse majanduse kokkukukkumine ei tundu kuidagi reaalsena. Ei ole kokku kukkunud aastakümneid mitmeks riigiks jagunenud Somaalia ega väidetavalt 122 erinevat enda ja naabrite relvarühmitust võõrustav Kongo DV.

Mis alust on Punase Ristil uskuda, et neil lastakse see abi põuaohvriteni viia ja see raha ei lähe mitte Talibani kaukasse? Inimesed pole rumalad, uudiseid sellest, kui vaevaliselt jõuab näiteks ÜRO abi hädalisteni ja kui palju sellest nii maailmaorganisatsiooni bürokraatia ülalpidamiseks või Kolmanda maailma võimurite kukrusse läheb, on olnud ka suures meedias. Võib ju ka üle vaadata tõsielujuhtumil põhineva filmi “Black Hawk Down”, kus sõjapealiku mehed võtavad veresauna korraldades üle toiduabiautod.

Inimesed loevad uudiseid ka sellest, kui palju on Lääne-Euroopa tänavate noavälgutajatest ja pommivöökandjatest just afgaanid ning kuidas Leedu pagulaslaagrites on migrandid loonud kastisüsteemi – kas maksab siis imestada, kui Põlva memm tahab raha pigem piiritara ehitamiseks anda.

Miks peaks inimesed tahtma annetada Afganistanile, kus ollakse juba 40 aastat aina sõditud? Ühel rahval peaks ometi olema ka omal vastutus selle eest, mis nende kodumaal toimub. Enamik Euroopasse tulevatest afgaani meestest on ilmselt teisi inimesi üle püssikirbu vaadanud – miks me peaksime nende suhtes nii neetult inimlikud olema?

Liis Ehrmingeri sugused inimesed unustavad teisi abistades ühe asja – kui palju me sellega ise oma turvalisuses kaotame. Me võime ju olla head teiste vastu, aga kui ise hakkame elama ühiskonnas, kuhu afgaanid on on kaasa toonud oma kultuuriruumist pärit ebaturvalisuse, siis ei ole ka siinmail kellelgil hea elada. Enne migrante ei olnud Euroopas ka inimesi pilbastavaid pommirünnakuid – Bataclani terroristid on just praegu Pariisis kohtu all.

On veel üks asi, millest ei saa aru ei Punane Rist ega Liis Ehrminger – inmlikkus peab tulema südamest, mitte sunniga ja karistuse hirmus. Kogu rändekriis on algusest peale saadetud repressiivsetest meetmetest – riigid PEAVAD migrante vastu võtma, inimesed PEAVAD olema sallivad ja nii edasi. Kogu Lääne ühiskond on kehtestanud kohustusliku sallivuse, mille puudumise eest karistatakse – seda ka homoseksuaalsuse ja igasuguste muude vähemuste osas. Inimestelt on võetud võimalus tegutseda südame kutsel ja siis imestatakse, et kuskil on võõraviha, homofoobia ja sallimatus.

Nii et Punane Rist ja Liis Ehrminger – kuni Euroopa Inimõiguste Kohus KOHUSTAB leedukaid vastu võtmast migrante, kes juba praegu on ummistanud sealsed laagrid ning kes on sisuliselt Lukašenka Leedu-vastase poliitika täideviijad, ärge oodake siirast abi afgaanidele. Laske inimestel vabalt, sunnita otsustada, ja te näete imesid, mille ise olete oma neomarksistlikus tuhinas maha surunud.

Võib täiesti kindel olla, et pagulaste, geide ja naiste õigustega oleks asjad paremini, kui nende probleemide lahendamine poleks vasakliberaalsete ideoloogiliste ühenduste kätes, kelle pearelvaks inimlikkuse kehtestamisel on sund, kohustuslikkus ja karistamine.