Poliitikavaatleja Harri Kingo kirjutab sotsiaalmeedias sellest, et alaealistena karistusest pääsenud monumendisodijate eest peaks vastutama nende vanemad, sest tõenäoliselt on kodus vastavad meeleolud.
“Lapsed sodisid kommunismiohvrite memoriaalile Tallinnas viisnurki – kommunistliku korra sümboleid. See annab tunnistust nende kodus valitsevast mentaliteedist. Ma ei usu, et sellist põlgust eesti rahva ajaloo ja süüta ohvritele rajatud mälestusmärgi vastu õpetati neile koolitunnis.
Lapsed teadsid, kuhu oma sodi sodida ja mida sinna sodida. Selle mentaliteedi ja suhtumise eesti rahva suhtes toime pandud genotsiidi kohta said nad oma kodust.
On õige ja on õiglane, kui nende laste vanemad saavad karistuse. On õige ja õiglane, kui vanematelt nende laste sodimistega tekitatud kahjud sisse nõutakse. Sest pole õige ja õiglane, et iga pisike pätt võib vabalt ja karistamatult teha, mida ta vaid tahab, aga keegi ei vastuta ega hüvita tekitatud kahjusid. Vanemad vastutavad oma laste tegude eest. On vanemate kohustus selgitada lastele, mida tohib, aga mida ei tohi teha. Ja tagada, et lapsed neid reegleid järgiksid. Vanemad on oma kohustuse täitmata jätnud.
Laste vanemad peavad vastutama kaheselt: esiteks kandma karistuse oma vanemlike kohustuste täitmata jätmise eest. Teiseks aga, peale sellise eeldatavalt rahalise karistuse kandmise (ilmselt trahvi maksmise), peavad nad hüvitama ka nende laste tekitatud kahjud.
Kui riik vanemaid vastutusele ei võta ja neid ei karista, kui riik ei nõua vanematelt sisse memoriaali korda tegemise raha, siis on see signaal kogu ühiskonnale, et sarnased vandalismiaktid on lubatud ja jäävad süüdlastele (antud juhul pisikeste pättide vanematele) tagajärgedeteta.
Kujutlegem korraks, mis juhtuks, kui alaealised sodiksid haakriste Moskva Kremli müüri ääres oleva hukkunute mälestamiseks põleva igavese tule juurde. Ma arvan, tagajärjed vanematele oleksid väga karmid. Väga karmid. Pole mõeldav, et kui Eestis tehakse midagi samaväärset, siis meie sellele ei reageeri ja oleme täielike mökudena alandlikult vait.
Selline tagajärgedeta jääv “põlastamise vabadus” ohustab kõiki meie ausambaid ja mälestusmärke. Ohustab kõike seda, mis on meile oluline ja püha.
Manitsussõnad on kenad. Aga kui need sõnad kohale ei jõua, tuleb vanematega rääkida teises keeles – raha keeles. Raha keel on maailma universaalseim keel – seda mõistavad kõik.”