Rahvastepall soodustab koolikiusu… Aga matemaatikaolümpiaad?

Appi, palli mängides võib haiget saada!

Kõik me teame humoorikat dialoogi filmist „Vallatud kurvid“, kus üks võhikust pealvaataja küsib teise käest „Miks nad kihutavad?“. Ja saab vastuseks: „Esimene saab auhinna.“ „Aa, majanduslikud huvid. Aga need teised?“

See ongi spordi iidne olemusi – võistelda, panna oma paremus maksma ja seeläbi ka ise areneda ja paremaks saada.

Uus aeg muudab meid aga üha pehmemateks. Niinimetatud lumehelbekeste põlvkond hoiab spordist kõrvale, sest kardab palliga pihta saada, ta istub ninapidi telefonis ja taandareneb. Lõpuks ronibki inimene puu otsa tagasi, aga väetina jääb ta seal teiste loomade saagiks.

Olgu selle puu otsa ronimisega, kuidas on, aga värske Eesti Ekspress vahendas uudist, kuidas Kanada teadlased selgitasid põhjaliku uurimistöö tulemusena, et maailmas laste seas ülipopulaarne sportmäng rahvastepall soodustab koolikiusu, et tegemist on üksikisiku agressiooniga teise vastu. Anna kannatust! See on järjekordne uudis rubriigist, kus inimsoo nõrgad isendid ükshaaval alla annavad.

Kõneluses artiklis räägivad allikad, kuidas rahvastepall oli üks kooliaja põhitraumasid, sest mõni neist pidi alatasa tagareas palli eest põiklema. Selle peale ta ei mõtle, et kas just sellisel moel ei kasvatanud ta endas osavust ja kavalust. Ta peaks uhke olema, et jäi viimasena „ellu“. Aga ei, tal oli häbi. Teine kurdab, et sai palliga näkku. Kolmas nuttis, et teda taga aetakse, neljas tunneb tõrjutust, sest on nii kohmakas, et lendab kohe välja…

See kõik on nii hale ja mage, milliseid pseudoprobleeme ühiskonnas järjest ja järjest juurde tekitatakse.

Üks selle teema uurijaid, Claire Robson ütles, et rahvastepall tähendab, et „on okei võtta sihikule nõrgemaid ja teistest erinevaid“.

Aga teised spordialad? Jätame jalgpallis peale löömata, sest väravavaht võib haiget saada; ärme judos ringi mine, sest vastane tuleb kättpidi kallale; korvpallis ei tasu sisse visata, sest nii võib vastasmeeskond viimati kaotada ja ka neil võib häbi hakata.

Ärme õpi ka. Matemaatikaolümpiaadil on üks targem kui teine – lollim tunneb tõrjutust. Ühe kirjand loetakse aulas ette, teised tunnevad allasurutuna, et nad nii hästi ei oska. Ärme pane üldse hindeid, kasvatame ühtset mittemidagiütlevat massi! Sest kooliskäimine soodustab koolikiusu. Absurdne, kas pole?

Siit edasi minna ei tahagi. Lihtsalt need uurijad võiksid vahelduseks millegi muuga tegeleda. Näiteks rahvastepalli mängida.

Õnneks kohtab veel ka teistsugust suhtumist. Kui Eesti Ekspress räägib Pärnu Rääma põhikooli kehalise kasvatuse õpetajale Tuuli Joale, et Kanada teadlased on rahvastepalli kuulutanud vägivalda õhutavaks mänguks, puhkeb Joa naerma. „Ma poleks ise selle peale küll tulnud! Rahvastepall on konkurentsitult populaarseim sportmäng! Kui probleemiks on see, et inimene on sihtmärk, siis… siis võime küsida, et kui metsas loobime kive ja käbisid vastu puud, et kas see siis on vägivald looduse vastu.“

Õpetaja Joa loetleb kõike seda head, mida rahvastepall lastes arendab: kiirus ja osavus, pallipüüdmisoskus, meeskonnatunne. Jumal tänatud, mõistus pole veel kõiki maha jätnud!

Vastasel juhul pööraks kunagine Rakvere Gümnaasiumi õpetaja Theodor Anderson, kes 1920-ndatel aastatel rahvastepalli Saksamaalt Eestisse tõi, hauas ringi.

UU

Kommentaarid