03.12.2020
Mart Helme Riigikogus.
Üks värskeim sõnavahetus selgitas taaskord täpsemalt seda, mis peitub rahvuskonservatiivide väidetava “räiguse” ja vasakliberaalsete lumehelbekeste sõnavahu taga.
Üks “kahesajataja” kirjutas Delfis (kus siis mujal) vihase kirja selle kohta, kuidas tema keha olevat tema oma, kaabud ei tohtivat talle ettekirjutusi teha, kõik see olevat inimõiguste rikkumine ja nii edasi.
Rahvuskonservatiiv vastas seepeale talle, et ta võib oma keha kasvõi hakklihamasinast läbi lasta ja kleepida siis tätoveeritud fileena oma roosamannatapeedise tüdrukutetoa seinale. “Normaalsete inimeste jaoks läheb korda see kolmas, kes su sees kasvab ja kelle omanik sina ei ole. Aga kelle saatuse üle sa otsustad,” selgitas ta, lisades, et naine, kes lasi mehe endasse, on sellest hetkest peale tärkavale elule kaitseingel, aborditegija aga on selle elu tapja.
Ilmselt mõjus selline jutt enamusele vasakliberaalsest sihtgrupist kui punane rätik härjale. Vaevalt et mõistusele tulijaid palju lisandus, pigem hakkasid paljud veelgi vihasemaid vastuväiteid kirja panema.
Rahvuskonservatiivide “räiguse” taga ongi see, et nad ütlevad šokeerivalt välja asju, mida Lääne ühiskonnas ollakse harjunud ilusate sõnadega looritama või millest sootuks vaikitakse. Nii on seal välja kujundatud solvujate ühiskond, kes ka konstruktiivse kriitika puhul pöörduvad pigem kohtusse kui ennast muutma asuvad. Nad sõdivad endale kohtus välja õiguse üha uuesti ja uuesti eksida ja selle võrra edasi õnnetu olla, kui et ennast parandada.
Inimesed, kes võtavad kriitikat arvesse, elavad lõppkokkuvõttes õnnelikumalt, õppides oma vigade kaudu või neid ennetades vapustustest pääsedes. Liberaalne ühiskond seda ei soodusta, vaid keelab õrnahingeliste karmisõnalise õpetamise, lubades neil tõelistes raskustes pigem hukkuda.
Rahvuskonservatiivide “räigus” on Eestisse tagasi toonud selle, et inimesed kuulevad asjadest nii, nagu need on. Ka siis, kui Martin Helme soovitab Mordoril rünnakutega pihta hakata – opositsiooni Sauronid andsid ju oma Silmadega tuld nii, et vähe polnud. Lahing oli kõva, aga miski polnud selles võlts, ei Martin Helme üleolek ega opositsiooni lausviha.
Lõpetuseks võiks sellelt oma keha pahede reklaamijalt küsida – mis tunne on olla elueitaja? Sest kõik need inimesed, kes reklaamivad lastetust, viljatut omasooiharust, meestevihkamist, abordiõigust ja teisi “euroopalikke väärtusi”, eitavad ju elu, peale iseenda oma muidugi.
Kõik need jutud armastusest ükskõik kelle vastu peale vastasoo, lastetusest kliima ja karjääri nimel, õigusest sündimata lapsi tappa ja nii edasi, on ju suunatud inimese “minale”, ainult tema õigusele elada ja sellest lõbu tunda, minnes nii ihuüksi olematusesse ja jätmata endast jälgegi. Rahvuskonservatiivid ütlevad ainult keerutamata välja, et see pole õige.