Rahvuskonservatiivsuse aluseks on „kodumaa“ käsitlus koduna

“Eestis elab püsivalt väga erinevaid inimesi. Erinevast rahvusest, erineva haridusega, erinevate hobide, soovide ja pürgimustega. Siin elavad erinevate parteide liikmed, parteitud ja igasuguse poliitilise eelistuseta kodanikud. Siin on sulelisi ja karvaseid, ilusaid ja koledaid ning nõnda edasi.

Eesti on nende kõigi jaoks kodumaa. Selles oleme kõik ühel meelel ja ilmselt mingit vastuolu ei ole. Kindlasti on siin ka neid, kes Eestit oma kodumaaks ei pea, kuid nemad tõenäoliselt ei ole ka alalised elanikud või siis vähemasti ei taha seda olla.

Nii, kui me kõik kõhklusteta tunnistame Eestit oma kodumaana, millest siis tekivad põhimõttelised vastuolud?

Siin annab meie armas eesti keel väga kujundliku võimaluse selgituseks.

Sõna „kodumaa“ on liitsõna, mis koosneb kahest poolest – kodu + maa. Ning põhimõtteline erinevus suhtumises kodumaasse tulebki rõhuasetusest – kas minu jaoks on tegemist KODU-maaga või kodu-MAAGA. Ja see aktsendi erinevus on tõepoolest põhimõtteline ning sügav.

Usun, et sõltumata mistahes maailmavaatest suhtume me kõik enam-vähem ühtmoodi mõistesse „kodu“. Peaaegu kõigil meist on oma kodu. Ei ole oluline, kas selleks on korter, maja, talu, mõisahäärber või mistahes muu.

Kodu omamine ei tähenda vähimalgi määral eraldumist, kapseldumist, endasse tõmbumist. Me käime rõõmuga külas ning võtame heal meelel vastu külalisi oma kodus. Oleme valmis heale sõbrale ka öömaja pakkuma. Aga …

Päris kindlasti ei taha keegi meist, et ka parim sõber jääks meie koju püsivalt „öömajale“. Päris kindlasti ei taha keegi meist, et ükskõik kes vähimalgi määral meile ette kirjutaks, kuidas mööblit paigutada või millist teleprogrammi vaadata.

Ka kõige paadunum liberaalsotsialist hakkaks protesteerima, kui korteriühistu esimees talle teataks, et „meie majas on nüüd kohustuslik rohelisetriibuline tapeet“.

Me oleme kindlasti nõus panustama ühistesse tegevustesse – kortermaja trepikoja korrashoid või tänavaäärse ala niitmine eramute rajoonis. Vastu vaidlemata anname oma osa ühiste kommunikatsioonide ja teenuste ülalpidamiseks, olgu tegu kanalisatsiooni või prügiveoga.

Kui aga astume sisse üle oma lävepaku ning sulgeme selja taga ukse, siis tahame ISE otsustada. Olla, käituda just nõnda, nagu meile meeldib. Mitte alluda, isegi mitte kuulata mistahes tungivaid soovitusi või ettekirjutusi.

Mitte ilmaasjata ei ole kõigis demokraatlikes riikides ka politseinikul õigust kellegi koju siseneda ilma tungivast vajadusest ajendatud kohtuorderita.

Kuitahes avatud, salliv, seltskondlik või ühiskondlik inimene sa ka ei ole – oma koduuksele tõmbad sa piiri ning sellest piirjoonest seespool tahad ise otsustada. See on täiesti loomulik suhtumine ja siin ei ole mingit vahet erinevate maailmavaadetega inimeste puhul.

Jah, vahel võib juhtuda (ja juhtubki), et mõni külaline saabki päriselt selle kodu püsielanikuks. Toob perepoeg külla tüdruku, kes on algul külaline, kuid hea õnne korral võibki saada leibkonna, perekonna liikmeks. Ning siis on see kodu juba ka tema kodu.

Osa inimesi võtab selle kodutunde kaasa ka suhtumises kodumaasse. Meie jaoks on rõhk selle sõna esimesel poolel – KODUmaa. Just nagu kodu puhul, ei ole ka KODUmaa puhul juttugi mingist oma kesta tõmbumisest ega teistest eraldumisest. Me armastame reisida, külastada teisi kultuure ja rahvusi.

Ning täpselt samamoodi võõrustame rõõmuga külalisi lähematest ja kaugematest maadest. Ning just nagu perepoja tüdruku näites, võib mõnest algul võõrast külalisest saada meie KODUmaa püsielanik, meie „pere“ liige. Ja nagu korteriühistus, oleme varmalt valmis rahvusvahelisteks ühistegevusteks kõigi „korterite“ hüvanguks.

Kuid nagu kodu puhul, nii ei taha me ka KODUmaa puhul, et külalised jääksid liiga kauaks „öömajale“. Me ei taha, et keegi kusagil kaugemal ja „kõrgemal“ dikteeriks, mida ja kuidas me oma KODUmaal teha tohime või tegema peame.

Teine osa inimestest vaatab sellele asjale teisiti. Eesti on nende jaoks koduMAA. Muidugi tahavad nad kõigest hingest, et see maa oleks edukas, jõukas, meeldiv ja kõigile elamiseks mõnus. Kuid nad ei taju seda oma KODUNA. Neil ei ole midagi ka püsivalt siia öömajale tulnute vastu. Nad on nõus andma otsustamise selle maa toimimise üle ükskõik kellele, kui see aitab kasvõi teoreetiliselt muuta elu lahedamaks kõigi siinsete püsivalt, poolpüsivalt ja püsikülalisena viibivate inimeste jaoks.

Seda suhtumist võiks võrrelda näiteks linnapargiga. Igati loomulik, et nad kõik tahavad, et pargis oleks muru niidetud, et oleksid mugavad pingid ja prügikastid, laternapostid ja liivakastid. Et oleks politseivalve ja muul moel tagatud kõigi soovijate mõnus äraolemine. Nad on selleks valmis ka ise panustama näiteks talgutöö või annetuste kaudu. Kuid nad ei pea seda mingil juhul oma koduks!

Ja seetõttu on neil ka ükskõik, kes parki haldab või kes parki külastavad. Ja pole üldse oluline, kui parki on istutatud sellised põõsad, mida koduaias näha ei tahaks – see ju pole kodu! Ning kui mingil hetkel on muud külastajad lõhkunud pingid ja valgustuse ning haldaja enam muru ei niida – siis on ju alati võimalus minna jalga puhkama mõnda teise parki.

Kui vaadata asja kalgi loogika ja pragmaatika nurga alt, siis objektiivselt ei saa kuidagi öelda, kumb on „parem“ – kas KODUmaa või koduMAA. See on iga inimese sügavalt isiklik ja sisemine tunnetus, seda ei ole võimalik ette kirjutada (ja ei tohigi). Nagu sooidentiteet, nii ka kodumaaidentiteet saab tulla ainult iga inimese enda seest.

Kuid iga eestimaalane võiks selle iseenda jaoks selgeks mõelda ning pidada meeles ka valimiskasti juurde astudes.

Kui Eesti on sinu jaoks koduMAA ja sa suhtud sellesse kui linnaparki (milleks sul on absoluutne õigus!) – siis tead ka, keda valida enda suhtumist ellu viima.

Kui see riik on aga sinu KODUmaa – siis oled sa oma olemuselt rahvuskonservatiiv ning ka valik ei tohiks keeruline olla.

Sest põhimõtteline dilemma – KODUmaa või koduMAA – ongi ju peamine. Kogu muu retoorika ja poliittehnoloogia, parteijuhtide sõnavõtud ning erakondade loosungid on vaid detailid, kribu-krabu ja peenhäälestamine.“

Priit Tali, kolumnist