Rahvuslik Eesti kaob Tallinnast ääremaadele

Seda, et Reformierakonna venekeelsetele suunatud odavtööjõupoliitika on Tallinna slaavi linnaks muutnud, saab igaüks pealinnas ja Harjumaal ise kogeda – aga tõelist, rahvuslikku ja omanäolist Eestit on juba raske leida mujalgi, sest miski tänases riiklikus poliitikas ei soosi tegelikult eestlust ja rahvusriiklust.

Tallinn on viimase paari aastaga täiesti venestunud ja põhjuseks on võõrtööjõu sissevedu endisest Nõukogude Liidust, aga pealinnas on ka neegrid, kes unustavad varsti oma kodukülad Mustal Mandril (Kaljulaid-Kiisler muudavad nad afroeestlasteks) ning loendamatu arv inglisekeelseid.

Eestimaa muutub ka teisel moel. Tallinnast Tartu poole sõites on kuni Koseni põllud logistikakeskusi täis. Kerkivad üha uued elamurajoonid-uusarendused, täis karpmaju. Laiad teed on ääristatud müraseinte ja loomatõketega, kergliiklusteed ulatuvad igasse rappa. Põllumajandusloomi on vähe näha, sest lüpsilehmi peetakse robotlüpisga vabapidamislautades.

Jah, see on areng ja sellele kätt ette ei pane. Aga aastaid tagasi kirjutas üks Eesti ühiskonnategelane hoiatavalt, et sellise arenguga muutume me üheks halliks Lääne-Euroopa maaks, kust läbi sõitnud turistid ei tee pärast enam piltidel vahet, kas see on tehtud Põhja-Saksamaal või Eestis.

Juulikuisel reisil Brüsselisse ja Belgias veidi ringi kolades oligi seda näha – selline kaasaja maastik oli täiesti tuttavalt sarnane nii siin- kui sealmail. Tallinna ümber Harjumaal kaob Eesti omanäosus ruttu ja kui lisada Tallinna multikultuursus, siis olemegi hallis Lääne-Euroopas. Muide, Belgiaski märkab tõelist Flandriat ja Vallooniat alles suurtelt teedelt ära keerates.

Tõelist Eestit, mille pärast lääne-eurooplased 1990. aastatel siia tormasid, jääb üha vähemaks, nagu ka põlismetsa, õigemini, Eesti nägemiseks peab Tallinnast võimalikult kaugele sõitma. Juulikuine Saaremaa näiteks üllatas paljude lamba- ja lehmakarjade ning heinateoga. Kagu-Eesti aga on tõeline vabaõhumuuseum.

Seal on näha rahvuskultuuri, külamuuseume, tsässonaid (külakabel) teeäärtes, rahvakunstikeskuseid, toimivaid kirikuid-kogudusi, aga ka lihtsamaid (vaesemaid) talumaju, oma põllulappe, kus kasvatatakse oma tarbeks kõike, käsitsi heinategemist, ühelehmapidamist (kuigi väga vähe), ja mis kõige tähtsam – kuuleb kogu aeg eesti keelt, Võru- ja Setomaal ka oma murret. See on tõeline Eesti, mis on veel alles, kuigi ka sinna tungib areng ja rikkurite karpmajad mäeorgudes on juba tavalised.

Nagu öeldud, arengule kätt ei ei pane ja pealegi on suurem osa eestlastest, eriti noored, selle poolt, et uusarendused ja logistikakeskused Eestimaad iseloomustama hakkavad, endist Eestit igatsevad vaid vanemad, kes leiavad Kagu-Eestist äratundmisrõõmu, mis Tallinnas on juba ammu idakultuuri kihi alla mattunud või siis läänestunud.

Ja pangem tähele – kui rahvus-Eesti taandub lõunasse ja kagusse, siis ei tule pealinnast enam ka eestlust soosivaid ja hoidvaid seadusi. Seda on juba valusalt tunda, sest Reformierakonna-sugused teevadki uut seadusandlust vastavalt arengutele Lääne-Euroopa (tööjõu ja keele osas ka Venemaa) suunal, eestlust häbenetakse juba ammu ning oma keelt, kultuuri ja rahvust hoitakse ainult sõnades.

Eestlased peavad ikkagi jõudma tunnetusele, kas kõik see, mida me hindame kui eestlaslikku, on hoidmist väärt, ja kui on, siis on viimane aeg seda säilitama hakata, sest suur maailm tungib peale. Ja veel üks tähelepanek – kõik need kliimameetmed, mis maailmale peale surutakse ning meid elektri- ja soojahindadega täielikult vaesestavad, et puuduta vähimalgi määral neid logistikakeskuste-arenguid.

Jüri Kukk