05.11.2022
Rain Epler
Eestis püütakse jätta mulje, et elektri kättesaadavusega on kõik korras, kui just ei realiseeru halvim riskistsenaarium. Lugedes Läänemere riikide ühise energiasüsteemi võimekuse analüüsi, vaatab meile vastu hoopis teistsugune pilt. Elektrikatkestused tunduvad sel talvel vältimatud.
20.oktoobril avaldati Läänemere riikide ühise energiasüsteemi võimekuse analüüs. Selle koostajateks on Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Taani, Norra ja Saksamaa süsteemioperaatorid, kes üheskoos on hinnanud, et meie piirkonda ootab elektriga varustatuse mõttes ajaloo raskeim talv.
Elering ütleb oma pressiteates muu hulgas järgmist: „Kuigi teadaolevaid elektri tootmise võimsusi on talveks piisavalt, on varu enneolematult väike ja riskid tootmisvõimsuste puudujäägiks varasemaga võrreldes suuremad. Turupõhiseid tootmisvõimsusi on regioonis talve tiputarbimise ajal umbes 196 gigavatti, mis tähendab, et seda on keskmise talve üksikute tiputarbimise tundidest umbes 14 gigavati võrra rohkem ning külma talve tiputarbimisest umbes 5 gigavati võrra rohkem. See teeb ülejäägiks vastavalt 8% ja 3%.”
Minu hinnangul on tegu Eesti inimeste jaoks eksitava rõhuasetusega, kuna öeldakse, et võimsusi on piisavalt ja suisa ülejäägiga. See on regiooni summaarne vaade. Elering tõdeb, et teatud ohud on suurenenud ja lugejale võib jääda eksitav mulje, justkui oleks kõik enam-vähem hästi ja tuleb loota, et riskid ei realiseeruks. Kuid analüüs ütleb, et oma vajaduse suudavad keskmise talve puhul ise katta Läti, Saksamaa, Norra ja Poola, külma talve korral ainult Läti, Saksamaa ja Norra.
Eestit ootavad talvel ees elektrikatkestused
Eleringi pressiteates on lause, mis viitab sellele, et elektrikatkestused meid sel talvel ikkagi ees ootavad: „Kui peaks juhtuma halvim mitmete tegurite üheaegsel koosmõjul, siis oleme Elektrileviga kokku leppinud 200 megavati ulatuses tarbimist alajaamade kaupa, mida vajadusel kahetunnise intervalliga roteeruvalt piirata.” Jääb mulje, et katkestused ootavad meid vaid juhul, kui rakendub halvim stsenaarium.
Kui lugeda süsteemioperaatorite analüüsi originaali, siis seal on üheselt kirjas, et juba täna on teada, et Eesti jaoks halvim on tulemas. Analüüsi 17.-ndal leheküljel on kaart, mis näitab, et nii keskmise kui külma talve puhul on Eestis tiputarbimise katmiseks puudu vastavalt 200MW ja 300MW tootmisvõimsust.
Taavi Veskimägi räägib, nagu ikka, rahvusvahelise koostöö olulisusest „Väga oluline on koostöö riikide süsteemihaldurite vahel ja riikidevaheliste ülekandevõimsuste kättesaadavus” Tõepoolest võib regioonis olla riike, kes saavad vastastikku üksteist aidata, et rasked ajad ületada. Kui me vaatame Eesti seisu, siis rahvusvahelisest koostööst suurt abi ei paista. Me oleme lõunas ühendatud Läti ja Leeduga, kellest viimane on juba täna väga suures defitsiidis ning põhjas Soomega, kelle puudujääk tiputarbimise korral on umbes sama suur, kui Eesti tootmisvõimsus. Soomlased ütlevad ses samas analüüsis, et „[Elektri] kättesaadavuse jaoks on oluline import Rootsist ja Eestist. Varasematel aastatel on tiputarbimise ajal Rootsist ja Eestist imporditud märkimisväärne kogus elektrienergiat”.
Miski on mäda, kui Eestis elektrist puudu tuleb
Esimene suur küsimus, mis mul seoses meie prognoositava puudujäägiga tekib on see, et ega me ometi pole teinud mingeid siduvaid lepinguid, mis kohustavad meid elektrienergiat eksportima isegi juhul, kui endalgi teist napib. Vaadates nii meie praeguse valitsuse, kui süsteemioperaatori ja suurima energiaettevõtte tegevust viimastel aastatel, ma seda võimalust ei välistaks. Veskimägi poolt esile tõstetud „koostöö riikide süsteemihaldurite vahel” peaks Eesti puhul tähendama seda, et naabritega lepitakse avatult kokku, et kui meil endil tekib puudjääk, siis Eestist välja elektrienergia ei liigu.
Teiseks ei mõista ma, miks Eesti energia sõdib vastu vanade põlevkiviplokkide taaskäivitamise ja eluea pikendamise mõtetele. Kas Andres Vainola on saatnud oma CV Eesti Energia uue juhi konkursile ning püüab sotsidest ja reformierakondlastest valitsuse liikmetele ideoloogiliselt meelepärane olla, öeldes: „Nende vanade plokkide eluiga pikendada on väga, väga keeruline ja väga kallis.” Kui kinnitab samas, et kui „riik otsustab kliimapoliitiliselt rohkem riske võtta, siis vastavalt sellele ka käitutakse.”
Põlevkiviplokkide taaskäivitamine ja eluea pikendamine on kindlasti kiirem ja odavam lahendus, kui piisavate taastuvenergiavõimsuste ehitus. Lisaks sellele ei maksa unustada, et piisavas koguses taastuvenergiavõimsusi on isegi teoreetiliselt võimalik ehitada kõige varem 5-6 aasta jooksul (tegelikkuses ilmselt läheb 10 või rohkem aastat) ning sinnani tuleb meil kuidagi hakkama saada.
Mingil põhjusel ei taha Vainola ega ka tänane valitsus teha Eesti huvidest lähtuvaid otsuseid. Minu soovitus neile on vaadata julguse ammutamiseks näiteks Saksamaa poole. Sakslased on teatavasti marssinud Euroopa ja kogu maailma rohehulluse esirinnas, ometi on nad tänases energiakriisis mõistnud, et enda riigi energiaga varustamine on oluline. Saksamaa on saanud Euroopa komisjonilt heakskiidu 450 miljoni eurosele paketile, et oma pruunsöe elektrijaamad tootmiseks korda seada ja vajadusel elektri puudujääki katta. Miks siis ei võiks Eesti oma põlevkivi kriisi üleelamiseks kasutada?
Kolmandaks tasub meenutada, et MKMi energeetika eest vastutav asekantsler ise kinnitas septembri alguses järgmist: „Tegelikult Eestis on juhitavaid võimsusi rohkem, kui meie tiputarbimine. Ma ei tea, kust see väärarusaam on liikuma läinud, et Eestis oleks hetkel juhitavate võimsuste puudujääke.”
Kuidas siis ikkagi saab olla nii, et enne oli kõik üle ja nüüd on kõik puudu?
Rain Epler, (EKRE)