Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Rain Epler: “Sõltumatute riikide liidus ei tohi Eesti häbeneda oma huvide eest seismist”

24.01.2023
Rain Epler

Eesti astus 2004. aastal Euroopa Liidu liikmeks teadmises, et tegu on sõltumatute riikide ühendusega, mis loodud peamiselt selleks, et Euroopas saaksid inimesed ja kaubad ning teenused vabalt liikuda ning seeläbi kasvaks majanduslik heaolu kõigis liidu riikides ja Euroopa tervikuna oleks maailmas konkurentsivõimeline. Kuigi pikema aja jooksul on olnud näha teatud ringkondade soovi liikuda samm-sammult föderatsiooni suunas ning tsentraliseerida otsuste tegemine, sai selline tendents õige hoo ELi ühise kliimapoliitika toel ja varjus.

Minu teada ei ole ühegi ELi liikmesriigi valijad andnud mandaati selleks, et riigile olulistes valdkondades (näiteks loodusvarade kasutamine, maksuküsimused jm.) võiks riigi enda seadusandliku ja täidesaatva võimu asemel teha otsuseid Euroopa Liidu juhtorganid. Ometi liigub meie elu ja tegevust reguleerivate otsuste tegemisel «jäme ots» aina enam Euroopa Liidu institutsioonide kätte. See protsess tuleb peatada ning astuda õige mitu sammu tagasi ja võtta Eesti riigile oluliste küsimuste üle läbirääkimine taas meie valitsuse ja otsustamine riigikogu kätte.

Heaks näiteks «hiilivast» maksustamisest on CO2 kvoodikaubanduse süsteem. Sisuliselt on tegu täiendava maksuga teatud ettevõtlusvaldkondadele, mille on kehtestanud Euroopa Liit. Et kvoodisüsteem ei paistaks maksuna, on ta ellu viidud turul vabalt kaubeldava finantsinstrumendina. Kuid kaubeldavate ja tasuta jagatavate kvootühikute hulga, iga-aastaselt müüdavate kvootühikute koguse riikide kaupa, ühikute koguse vähenemise ajas jmt. kehtestab Euroopa Liit ja liikmesriigid peavad nende otsuste ja tagajärgedega leppima.

Oponendid võivad nüüd öelda, et «Euroopa Liit, see olemegi meie». Paraku on näha mõne tendentsi süvenemist, mis seda «meie»-tunnet tekkida ei lase. Aina rohkem «käsulaudu» annab meile Euroopa Komisjon, mis koosneb ametnikest ning mille tegevusel ei ole mingisugust valijate mandaati. Teiseks püütakse aina rohkemate otsuste puhul loobuda ühehäälsuse nõudest ning liikuda häälteenamuse abil otsuste tegemisele. Eestile ja teiste väikeriikidele tähendab see iseseisvuse kadu.

Eesti puhul on nukraks tõsiasjaks, et meie ametnikud ning kahjuks ka suur osa poliitikutest ei julge sirge seljaga Eesti asja ajada ning oma riigi huve esindada. Kui Brüsselist saabub järjekordne eelnõu, mis Eesti huve kahjustab, ei julgeta sellele vastu olla, tuues põhjuseks, et muidu me jäävat üldse läbirääkimiste laua tagant eemale või kujundatavat poliitika ilma meieta. Tegelikkus on muidugi täpselt vastupidine. Need riigid, kes oma õiguste eest seisavad ning omi punaseid jooni ületada ei lase, saavad tavaliselt regulatsioonidesse erandid või piisavalt suured kompensatsioonimehhanismid, mis uute reeglite negatiivset mõju oluliselt vähendavad või selle sootuks kaotavad. Eesti peab aga seetõttu sageli ebaproportsionaalselt suurt koormust kandma.

Meie põhiseadusest tulenevalt peab Eesti loodusvarade ja -ressursside kasutamine teenima ennekõike Eesti riigi ja rahva huve. Seetõttu peame olema eriti ettevaatlikud Euroopast tuleva keskkonnapoliitika suhtes, mis dikteerib nende samade põhiseaduses kaitstud loodusvarade ja -ressursside kasutust. Peame tagama, et me ei oleks teistele liikmesriikidele n-ö kasulik loll, kelle arvelt on võimalik enda huve esindada. Kui me oma huvide eest ei seisa, kaotab Eesti võimaluse juhtida enda maapõues ja looduses paiknevate varade kasutust. Kannatab Eesti majandus ja ühiskond jääb vaesemaks. Lisaraha õpetajate palkadeks või kultuuri toetamiseks jääb nii leidmata.

Ilmekaks näiteks ebaõnnestunud Eesti huvide kaitsmisest on nn LULUCF regulatsioon, mille kohaselt peab Eesti metsa- ja põllumajandussektor oluliselt vähendama majandusaktiivsust, et Euroopa Liit saavutaks 2030. aastaks oma kollektiivsed kliimaeesmärgid. Kohustuse täitmine ei ole aga liikmesriikide vahel ühtlaselt jaotatud. Näiteks Eesti naabrid ja otsesed konkurendid puidutöötlemises ja põllumajanduses, nagu Soome, Rootsi, Läti, on LULUCF’i reeglites kokku leppinud endale sobivad (eri)tingimused. Eestile on aga vastupidiselt pandud ebamõistlikult karm kohustus. Kusjuures meie tänane valitsus hääletas Euroopa Liidu Nõukogus vastava kohustuse poolt, teades, et tagajärg on riigile kahjulik.

Eelneva taustal peab meelde tuletama, et rahvas ei ole andnud valitsusele mandaati müüa Euroopa Liidu kujuteldava solidaarsuse nimel Eesti suveräänsust. Anname ära metsanduses 14 000 töökohta, 2,5 protsenti SKPst, 80 miljonit eurot aastast maksutulu ja vaatame nukrusega, kuidas meie konkurentsivõime võrreldes nendega, kes endile erandid on välja kaubelnud, kiiresti kahaneb.

Hirmutav on tänase koalitsiooni apaatsus või lausa võimetus osaleda Euroopa Liidu õigusloomes. Tundub, et on unustatud meie endi valitsusel ja riigikogul lasuv vastutus kontrollida, kas näiteks LULUCF-i määruse eelnõu on Euroopa Liidu kliimaeesmärkide täitmiseks sobilik. Isegi ei tõstatata küsimust, kas ei anna see määrus Euroopa Liidule Eesti elu dikteerimiseks õigusi, mida Euroopa aluslepingud ega meie liitumisleping ei sätesta.

Eesti valitsus ja ametnikud peavad kõigi EList tulevate initsiatiivide puhul hakkama kohe algusest peale selgelt väljendama Eesti huve. Riigikogu peab valehäbita juhtima tähelepanu, kui Euroopast tulevad õigusaktid on vigased, põhjendamatud või meie suhtes ebaõiglased. Riigikogu peab nõudma nende muutmist ning vajadusel pakkuma uusi lahendusi. Seni ei ole riigikogu enda ülesannet Euroopa Liidu õiguse kvaliteedikontrolli teostajana täitnud. See peab muutuma! Seda saab muuta ainult läbi eelseisvate riigikogu valimiste.

 

Rain Epler, endine keskkonnaminister (EKRE)