28.01.2022
Rain Epler
CO2 kvootide müük tõi ELi liikmesriikidele 2021. aastal aasta varasemaga võrreldes 15 miljardit eurot lisatulu. Eesti riik teenis 106 miljonit eurot rohkem kui 2020. aastal. Millegipärast tahavad ametnikud ja valitsus rahajões voolava tulvaveega ainult endapoolset kallast üle ujutada, jättes ettevõtjad ja inimesed „kuivale”. Hämatakse nii numbritest kui lisatulu kasutamise võimalustest rääkides.
Numbrid räägivad tummistest tuludest
2021. aasta riigieelarve seletuskiri ütleb, et lubatud heitkoguse ühikutega (rahvakeeli CO2-kvootidega) enampakkumiste süsteemis kauplemisest saadav tulu on 86,3 mln eurot. Lisaks öeldakse, et „Vähenemine on tingitud kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute kauplemistulu prognoosi 21,5% langusest”. See on päris kõnekas tekst, mis näitab ametnike ebaprofessionaalsust või ülimat küünilisust.
Nimelt oli 86,5 miljonit eurot kvoodimüügi tulu teenitud juba 2020. aasta 24. augustiks ning sama aasta 29. septembriks, mil valitsus riigieelarve kinnitas ja Riigikogule üle andis, küündis tegelik müügitulu juba saja miljoni euroni. Kvoodi hind oli pikka aega stabiilselt püsinud 25€/t ümber ning keegi ei arvanud, et tulevikus hakkaks kvoodi hind langema. Tekib küsimus, miks analüüse ja prognoose tegevad ning riigieelarvet koostavad ametnikud selle numbri 2020. aasta sügisel nii madalaks prognoosisid?
Need olid prognoosid. Tegelikkuses on see jõgi, mis kvoodimüügi tulu eelarvesse toob, korralikult üle kallaste tõusnud. 2021. aastal teenis Eesti riik kvoodimüügist 248 637 275 eurot, mis on 162 miljonit rohkem, kui eelarves planeeritud ning 106 miljonit rohkem, kui 2020. aastal. Väärib märkimist, et möödunud aasta 29. detsembril Delfi Ärilehes avaldatud intervjuus arvas rahandusminister Keit-Pentus Rosimannus, et „CO2 kvoodi müügi tulu on 2021. aastal 55-60 miljoni euro võrra suurem algselt prognoositust.” Möödunud aasta viimane oksjon toimus 20. detsembril ja päev hiljem olid Eesti tulud sendi pealt teada!
2022. aasta eelarve seletuskirjas ollakse julgemad. Kvoodimüügi tuluks prognoositakse juba 206 miljonit eurot. Ometi tekitab seegi prognoos numbrite lähemal uurimisel küsimusi. Müüdavate kvoodiühikute arv küll väheneb aasta aastalt, ent mitte üleliia kiiresti, ja 2022. aastal müüb Eesti umbes 5 miljonit kvoodiühikut. Täna ei ole mina näinud ühtegi prognoosi, mis ennustaks kvoodi hinna vähenemist.
Kui ühiku hind jääb samale tasemele 2021. aasta keskmisega, milleks on ligi 50€, siis peaks riigi kaukasse laekuma 250 miljonit eurot, see ületab eelarves prognoositu 44 miljoni euro võrra. Kuna analüütikud prognoosivad kvoodi hinna tõusu 75-80 euroni, muutub pilt veel huvitavamaks.
75-eurose ühikuhinna puhul oleks riigi tulu kvoodimüügist 375 miljoni euro kandis, mis ületab eelarves prognoositut 170 miljoni võrra! See on väga suur summa, millega valitsus saaks Eesti inimesi ja ettevõtjaid aidata. Kindlasti ei peaks neid tulusid kinnitama pikaajaliste väljaminekute katteks, kuna tõenäoline on, et Euroopat valusalt lööva energiakriisi tõttu läheb röövellik kvoodisüsteem muutmisele või kaob sootuks.
Aga oksjonitel teenitav (lisa)tulu jõuab riigi käsutusse vahetult peale oksjoni lõppu, mis tähendab, et igakuist ülelaekumist on võimalik kohe leevendusteks kasutada. 2022. aasta jaanuaris on ligi 15 miljonit eurot juba teenitud, jaanuari lõpuks jõuab summa 23 miljoni kanti.
CO2 kvootide müügist saadava tulu kasutamisest
Ametnikud ja paljud poliitikud levitavad meil innukalt müüti sellest, kuidas CO2 kvootide müügist teenitud tulu kasutamisele on kehtestatud jäigad piirangud ning liikmesriigil puudub vabadus otsustada, kuidas neid tulusid kasutada.
Kui lähtuda direktiivi tekstist, siis on tegu valega. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikkel 10 reguleerib heitkoguse ühikute müüki ning saadud tulude kasutamist. Artikli punkt 3 algab lihtsa üheseltmõistetava lausega: „Liikmesriigid otsustavad selle üle, kuidas kasutada lubatud heitkoguse ühikute enampakkumistest saadud tulu”. Edasises tekstis antakse soovitus („tuleks kasutada”) selles osas, kuidas võiks vähemalt poole saadud tulust kasutada kliimaeesmärkide täitmiseks.
Kui lähtuda siseriiklikust seadusandlusest, kuhu direktiiv on üle võetud, on tegu pooltõega, kuna Atmosfääriõhu kaitse seaduse § 161 p (4) räägib juba kindlas kõneviisis („kasutatakse”) sellest, et 50% tuludest on vaja kliimaeesmärke teenima panna. Kui direktiiv on ebakorrektselt üle võetud, siis tuleb seadust muuta!
Miks ei soovita teha oma riigi huvidest lähtuvaid otsuseid?
Eelnenust järeldub üheselt, et iga riik otsustab ühikute müügist saadud tulu kasutamise üle ise. Isegi Euroopa Komisjon on soovitanud riikidel kasutada kvooditulu inimeste ja ettevõtete toetamiseks.
Ometi ütleb 30. septembril ERR-is ilmunud loos rahandusminister Keit-Pentus Rosimannus, et „kvoodimüügist tuleneva raha kasutamiseks on Euroopa Komisjon seadnud väga selged kriteeriumid ja selleks on eelnevalt vaja saada Komisjonilt kinnitus” ning lisab: „Maksimaalselt on CO2 kvoodi ülelaekumisest, kallinemisest, laekuvat raha pisut üle 37 miljoni euro. Selle kasutamiseks on Euroopa Komisjon seadnud küllalt jäigad ja karmid reeglid. Kas täies mahus seda on võimalik hinnašoki leevendamise meetmena kasutada või kui suurt osa on võimalik kasutada, selles osas meil läbirääkimised algavad.”
Taas väärib märkimist, et 30.septembri seisuga oli CO2 kvoodi müügitulu ülelaekumine võrreldes 2020. aasta sama perioodiga 75 miljonit eurot. Info ei vasta tõele numbrite ega reeglite osas!
Kas minister ei ole pädev või hämab teadlikult? Mis on selle taga, et oma riigi ettevõtjate ja inimeste huvid jäetakse tahaplaanile? Neid küsimusi tuleks võimaluse avanedes otsustajatelt küsida ning mitte lasta neil vastutusest kõrvale hiilida, viidates Euroopa Liidu reeglitele. Antud juhul on EL jätnud kogu otsustusõiguse riikidele endile. Kasutagem seda!
Rain Epler, endine keskkonnaminister (EKRE)
Allikad: Riigieelarvet puudutav info on leitav Rahandusministeeriumi kodulehelt, kõik Euroopa Liidu direktiivid on avalikud ning info CO2 ühikutega kauplemise oksjonide toimumisaegade ja tulemuste kohta on saadaval veebilehel eex.com. Iseasi, kui lihtsalt üks või teine allikas leitav on. Proovige ja veenduge ise, annab seegi mõtlemisainet!