Rainer Vakra teemal: kas tuumajaama operaatorina töötanud Homer Simpsoni bakatöö oli ka plagiaat?

Arvamus,
- Updated
Hetk sarjast “Simpsonid”. (Foto: Scanpix)

“1990. aastal tundus Matt Groening’i ja James L. Brooks’i loodud multifilmisari “Simpsonid”, “Tommy&Jerry” ning Sojuzmultfilmi duaalmaastikul ühelt poolt väga naljakana, ent teisalt ka kõhedust tekitavalt düstoopsena. Esimene põhjus on ilmselge – multifilm on meelelahutus ja eks seal peabki olema teatud doos ühiskonna- ja enesekriitilist huumorit, kuidas siis muidu. Teise emotsiooni lahtiseletamine on aga pisut keerukam.

Olime tol hetkel rahvana, eestlastena, just üle elanud räige venestamisperioodi ning ka lootus iseotsustamisele omal maal terendas kuskil horisondil. Olime piisavalt idealistlikud, ent samas piisavalt skeptilised, et mitte võtta igat tühja lubadust ei Idast ega Läänest juba saavutatud võiduna, koolitatult kavalad, osates lugeda nii ridade vahelt kui ka tühjadesse veergudesse pandud koodi tähendust.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Selle zeitgeist’i või ajastuvaimu foonil tundus täiesti võimatuna, et meie poolt nii ihatud ja kujundatavas vabas tulevikus (selles mitte sovjetlikus) tekiks olukord, kus nüristunud ja emotsionaalselt labiilne Homer Simpsoni-laadne tüüp saab tuumajaama operaatoriks.

Eelmisel nädalal oli déjà vu, mil üks nooremapoolne sotsist poliitik tegi pressis laia avalduse, et loobub poliitikast, olles ilmselt kõik võimaliku saavutanud, ja siirdub nüüd ettevõtlusse. Elu vajab edendamist.

Tegelikult polekski see nii halb, sest on ju tore kui imelapsed, kes ühes valdkonnas oma võimed realiseerinud, käised üles käärivad ning kodumaa ettevõtlust avitama hakkavad. Kahjuks ei kehti siinkohal kumbki oletus. Aktiivsele poliitikas osalemisele pani sama tegelane pidurit juba korra varem, kui ilmnes, et oli oma madalaima astme kõrghariduse lõputööd tehes jännis ning plagiateeris selle lihtlabaselt.

Ent sealgi käitus õppeasutus väga modernselt ning tolerantselt, jättes hiljem kogu pettusele ehitatud kaardimaja (magistrikraad) üleüldse puutumata. Ka ei ole adekvaatne väita, et käsitletu sukeldub nüüd ülepea ettevõtlusse, nn. kapitalistlikku turukonkurentsi, sest antud isik, “lahkun poliitikast 2.0”, sai miskipärast väga kahtlase konkursi korras lihtsalt mugava ning hästitasustatud munitsipaalfirma juhiks. Läbi Mark Knopfler’i laulusõnade: Money for nothing and chicks for free.

See on hea visualiseering Eesti olukorrale, kus kokku jooksevad meie vist kolm kõige nõrgemat külge (mis reaalselt viimase 30 a. jooksul üha hullemaks muutunud).

Esmalt, struktuurse korruptsiooni kivistumine, petuskeemide legaliseerimine tahtlikult või ebakompetentsusest tekitatud seaduselünkade ja juristide kaudu. Lisaks selles osalevate osapoolte seas tekkinud karistamatuse ja vastutamatuse tunne (ilmselt on turvaline katus) on Maarjamaal ikka tase omaette.

Teiseks, sellises käsi-peseb-kätt skeemis osalevad kelmid, kes avalikus ruumis oleks justkui eri rühmituste esindajad, toetavad raskete aegade tekkides üksteist nagu ühiskassa liikmed, mis tegelikkuses õõnestab avalikkuse huve veelgi. Riigihanked, “avalikud” konkursid jm. on nii lihtsalt manipuleeritavad, et piiri taga seda isegi ei usuta.

Kui on juhtum, kus kehtib arvamus arvamuse vastu ning kaks pätti pundis, siis pole õigusel ju mingit reaalset šanssi. Oma veebilehel või valimisplakatitel seisab sellistel osapooltel üksteisest erinev visioon, kuid koos esindatakse eesrindlikult korruptsionismi ja püütakse vahendeid valimata õigusemõistjatele müts pähe tõmmata.

Kolmandaks, (eks-)poliitik kui elukutse on parim viis olematute oskuste eest ka peale “ühe ande realiseerimist” rasvaseid intresse sisse kasseerida. Siin ei oleks midagi tänitada, kui eksperdid, kes olnud vahepeal ka avalikus teenistuses, naasevad oma paleuse juurde. Reaalsuses tingib see aga seisu, et läbi mingite sidemete, kompromiteeriva info omamise või manipulatsioonide maandub üha enam kogenematuid ja käpardlikke tegelasi väljaspool poliitikaringi. Meie kõigi kahjuks mitte erasektoris vaid riigi- või munitsipaaleelarvelistel kohtadel.

Homer Simpsoni juhtum lubab ka meie ühiskonda üle kanda kaks olulist aspekti – vaatamata puudulikule kompetentsile teeb Simpson oma tööd ning ühiskonda ei häiri mitte üks raas, et teatud ohtude lahendamise eest vastutab sisuliselt vastutusvõimetu isik.

Teisalt kui see on formaalselt väga oluline ja tähtis töö, mida reaalselt võib aga teha iga tegelane tänavalt, siis kerkib küsimus – kas meil on selliseid sooje töökohti üldse vaja ning kes meile neid “ekspoliitikute hooldekodusid” peale vajutab?”

Mailis Tulva

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused