Raivo Paas: kaks argumenti Kuldvõtmekese küsimuses 

Kuldvõtmeke on valuküsimuste lahendamise sümbol. Pilt on illustratiivne.

Uute Uudiste kaasautor Raivo Paas vaeb Kuldvõtmekest ehk ühiskonna valuprobleemide lahendamist läbi otsedemokraatia ehk rahvahääletuse.

“Kuldvõtmekese idee üks väärtustest on kandnud esimesi vilju. Üle pika aja on poliitilisse väitlusse emotsionaalsete iseenese tarkusele tuginevate heietamiste kohale asunud argumenteeritud ratsionaalne käsitlus.

Minule silma jäänud mõlemad kaks käsitlust olid asjalikud ja tuginedes põhiseadusele, rääkisid Kuldvõtmekese kasutamise kaheldavast võimalusest. Kõik argumendid olid põhjendatud põhiseadusega. Siiski on minul kaks sellist argumenti, mille tõttu ma ei saa nõustuda nende kahe hea artikli seisukohaga.

Esimene argument tuleneb tegelikkuse praktikast ja teine põhjendab seda teoreetiliselt. Tegelikkuse praktika on konstitutsioonile tuginev õigus – meie lähiajaloo praktikas läbikäidud etapp.

Kui Eesti Kodanike Komiteed püstitasid ülesande – liidust välja ja Eesti iseseisvaks – leidus palju häid artikleid, mis sama veenvalt ja argumenteeritult näitasid, et see ei ole kooskõlas või läheb suisa vastuollu nii Eesti NSV kui ka NSV Liidu konstitutsioonidega. Sellisel juhul olnuks kodanike õigustest ülemuslikum konstitutsiooni õigus ning meie praegune iseseisvus ja konstitutsioon oleksid õigustühised ja vastuolu olnuks “kehtetu” konstitutsiooniga.

Kuna tol ajahetkel oli NSV Liidu ja Eesti NSV demokraatia tugevam kui praegu konstitutsioonile apelleerivatel konstitutsionokraatoslastel või konstitutsioonilise diktatuuri viljelejatel – võitis 1991. aastal NSV Liidus ja Eesti NSV-s demokraatia, kodanike otsus.

Teise argumendi juures ei lasku ma arutlusse kui demokraatlik on tänane Eesti. Viitan vaid asjaolule, et avalikult viitavad minu arvates kõik võimude esindajad ja valdav osa kodanikest demokraatiale kui kehtivale õigusele.

Selline on ka esimese Tartu ülikooli (s.1632) kaasaegse John Locke (s.1632) teaduslik seisukoht. Vastuolu demokraatia ja konstitutsionokraatia vahe. Demokraatia eeldab, et kodanikud on kõrgem võim ja võim on kodanike käes. Kodanikega võrdset või sellest kõrgemat legaalset võimu ei ole. Selleks ei ole ka konstitutsioon. Kodanike võim on piiratud vaid oma võimu piiramise võimaluse puudumisega (Locke).

Kuidas kodanikud oma võimu saavad teostada, selleks on mitmeid kasutatuid ja veel mittekasutatud võimalusi. Piirdugem vaid loeteluga: valimine, referendum, kodanike inventuur (Eesti Kodanike Komiteed), rahastamine (tehniline, märkimisväärsete lisakulutusteta meetod, usun tema efektiivsusesse kuigi maailmas kasutamise kogemused puuduvad).

Piirdugem meil eeldatavaga, kus peaks toimima järgmine hierarhia: kodanikud kui riigi omanikud – kõrgem aste, konstitutsioon kui teine aste, riigiaparaat kui kolmas aste, Montesquieu järgi kolmeks sõltumatuks osaks jaotatuna (nii hästi või halvasti kui see meil õnnestunud).

Kokkuvõttes: konstitutsioon saab ette näha, kuidas teostada (juhend), kuid mitte keelata referendumi tegemist mõnel muul viisil, näiteks kodanike esindusel (kodanike komiteedel, erakondadel) ja kodanikualgatuse korras.”

Kommentaarid