18.10.2019
Millal muutuvad maailmajagudele viitavad värvid olümpiarõngastel rassismiks?
Kolumnist Mart Ummelas kirjutab sellest, kuidas rassism on muutunud palliks ainult ühes väravas.
„Wikipediast loeme: „Olümpiarõngaid tõlgendatakse ka nii, et rõngad vastavad maailmajagudele: sinine sümboliseerib Euroopat, must Aafrikat, punane Ameerikat, kollane Aasiat ja roheline Austraaliat.“
Kas nüüd selle põhjal, aga siiski on üsna laialdaselt levinud kõnelda „mustast Aafrikast“ ja „rohelisest mandrist Austraaliast“. Ka „kollane rass“ seoses Aasiaga on levinud nimetus. Punane Ameerika seondub kindlasti punanahkade ehk põliselanike indiaanlastega. Miks Euroopa on sinine, on ehk segasem, kuid seda värvi on ju ka Euroopa Liidu plagu.
Teisalt võiks mõni uuema aja liberaal (vahel ka tolerastiks nimetatu) näha neis värvides rassismi ilminguid. Kas tõesti tohib Aafrikat nimetada mustaks ehk negroidseks, kui „vaba maailm“ taunib nüüd tõmmunahalisi inimesi nimetada „neegriteks“. Tegemist on ju sama sõnatüvega ehk musta vastega paljudes keeltes.
„Kollane“ pole ehk sama taunitav kui „pilusilmne“, kuid totaalse võrdsuse tagaajajad on kindlasti ka hiinlaste või jaapanlaste kutsumise vastu „kollasteks“. Pealegi näiteks Araabia või India elanikud pole ju sugugi kollasemad kui eestlased või inglased, pigem pruunikamad.
Hiljutine narruseni suureks paisutatud „skandaal“, kui Tallinna TV veebiuudistes rändeprobleemide ja illegaalse tööjõu teema juurde näidati kaadrit linnatänavalt, kus kõndis muu seas ka üks üsna tõmmu nahaga ja paksult riides meesterahvas, kes kahtlemata enamikul meist seondub tänavapildis migrandi või pagulasega.
Selgus, et mees on tunnustatud koreograaf, kes siin seadnud ühe tantsulavastuse. Vabandasid kõik alates toimetajast, nõukogu esimehest kuni migratsiooniasutuse juhini välja. Seejärel taunisid selle mehe näitamist nii Tartu ülikooli ajakirjandusdotsent kui ka igat masti inimõiguslased.
Tundmata üldse teletöö spetsiifikat ja seda, kuidas uudistele otsitakse taustakaadreid ehk katteplaane kellegi liialt pikalt küsitletava (praegusel juhul Mart Helme) jutu ja näo näitamisele, võib muidugi rassismi leida ka näiteks Chaneli väikese musta kleidi kandmises. Praegusel juhul „diskrimineeriti“ tegelikult siseministrit, mitte seda väärikat aasialast, keda näitas kanal sisuliselt vastukaaluna pakivedu tegevaile juhumigrantidele kust tahes, Ukrainast või Uus-Meremaalt.
Tegelikult teatud ringkondade selline reaktsioon pole midagi muud kui äraspidine rassism. Äsja kirjutasid Uued uudised ka juhtumist ühes Inglismaa kõrgkoolis, kus rassismi vastu lubatakse võidelda vaid etniliselt „mittevalgetel“. Selle peale võiks küsida – kui see pole rassism, siis mis see on?! See on vastupidise suunaga rassism, mis tegelikult põhineb ajaloolisel taustal.
Kui olümpialipul on Ameerika tähiseks punane rõngas, siis viitab see selgelt põlisrahvale indiaanlastele. Nende suhtes toimisid vägivaldselt, „rassistlikult“ sisserändajad Euroopast, valgenahalised. Ent kas see oli rassism või hoopis midagi muud?
Kui Aafrikast toodi orje Uude Maailma, siis polnud see esmajärjekorras rassismi, vaid kolonialismi ilming. Üsna sarnane sellega, kuidas Euroopa käitub täna üle merede siia saabuvate aafriklaste ja teiste rasside esindajatega, põhjendades seda nende „päästmisega“. Küllap mõtlesid 15-19. sajandi ameeriklased samuti oma orjadest – odav tööjõud asendamas meid, valgeid „mustal tööl“.
Kui „orjade“ osatähtsus USA-s muutus piisavalt suureks, muutusid nad peagi tagakiusatuist õigustatud kodanikeks, sõja käivitajateks ning tänaseks pigem juhivad seal võitlust nn. inimõiguste eest, rakendades üha rohkem ise rassiliselt välistavaid meetodeid valge elanikkonna suhtes. Eriti pärast mehhiklaste ja asiaatide arvu kasvu riigis, kus mustanahaliste osatähtsus hakkab seetõttu vähenema. Juhtigem ka tähelepanu sellele, et tegelikku rassilist integratsiooni USA-s eriti ei ole toimunud, millest Uued Uudised samuti äsja kirjutasid.
Kas meie siin, Eestis peaksime omaks võtma need uue aja väärtushinnangud või õieti reeglid, mis on või mis ei ole rassism? Küsimus on just reeglitest, mis sageli välistavad terve mõistuse, nagu oleme näinud paljude toodete puhul, mille etikettidelt või nimedest on kõrvaldatud mustanahalise kujutis või nimi „neeger“.
Kui meie sotsiaalliberaalid pidevalt kaitsevad „vabadusi“ ja väidavad, et „sõna on vaba“, siis pole see mingi vabadus, vaid uute reeglite kehtestamine, millel tegelikult sageli puudub loogiline, teaduslik või ajalooline põhjendus. Tulemuseks on nii rassiliste kui muude nn. vähemustega seotud stereotüüpide kinnistamine, mitte leevendamine.
Kui inimesele ei jäeta võimalust ise tõeni jõuda ja kaitsta rahvuslikke väärtusi ja oma rahvusriigi säilimist, siis tulemuseks on konfliktid nagu mainitud juhtum tumedanahalise ilmumisega videole. Jätkates samasuguste totrate ettekirjutustega jõuame vaid absurdini. Inimõigused ja rahvuste õigused on võrdsed suurused ega välista teineteist.“