03.07.2020
Reformierakonnale tuleb varastatud valimisvõit võimalikult ebamugavaks muuta. Pilt on illustratiivne.
Eesti poliitiline opositsioon vastandub avalikult kohalikele inimestele. Ettepanekus kutsuda tööjõukriisi leevendamiseks 6. juulil kokku parlamendi erakorraline istung, ei pöörata tähelepanu mitte kümnetele tuhandetele kohalikest töötutele ning võimaluste otsimisele nende tööellu tagasitoomiseks, vaid keskendutakse poolillegaalse välistööjõu rakendamise võimaluste avardamisele, julgustades töövõtjaid senisest veelgi enam eirama kohalikku töötajaskonda ning kasutama vähenõudlikke, oma õigusi salgavaid vöörtöölisi. Reformlased ei taha tunnistada, et skisofreenilises olukorras, kus üheltpoolt räägitakse sadade töökäte vajakajäämisest ning teisalt kümnetesse tuhandetesse ulatuvast töötute arvust, pole mõistlik otsida trafaretseid lahendusi ning nõuda otsuseid, mis mõnesaja välistööjõudu kasutava uusparuni huvides tallavad jalgealla kohalike võimalused endale tööd leida.
Tööjõupuudus on kunstlikult tekitatud teema
Oleks ootuspärane, et tööjõukriisi vaadeldaks eelkõige töö kaotanud eestimaalaste huvidest lähtuvalt, kuid võta näpust! 42 opositsionääri toetusel esitatud erakorralise istungi taotluses on ainsa päevakorrapunktina Reformierakonna algatatud Välismaalaste seaduse muutmise seaduse (tööjõukriisi leevendamine) 192 SE esimene lugemine.
Reformierakonna hääletoru Kaja Kallas kritiseerib valitsuse otsust, saata riigist välja poolillegaalsed ukrainlased. “Põllumajandussektor vaevleb tööjõukriisi käes, mille on tekitanud valitsuse piirangud täiendava tööjõu kasutamisele. Meie eelnõu lubaks praegu Eestis viibivatel kolmandate riikide kodanikel jätkata töötamist aasta lõpuni, praeguse seisuga peaksid nad riigist 31. juulil lahkuma. Kui valitsuskoalitsioonil on sisuline soov põllumehi aidata, siis vähim, mis nad teha saaksid, oleks arutada seda eelnõud,” räägib ta.
Hämmastav, kuidas Kallasel pole häbi taolist jama suust välja ajada! Esmalt tuleks tunnistada, et tööjõupuudus kasvava tööpuudusega riigis näitab eelkõige teatud majandusharudes valitsevat tahtmatust end tööjõuturul atraktiivseks muuta. Kuni maasikakasvatajad ja piimakarjapidajad ei loo töötajatele elementaarseid tingimusi ning ei soostu maksma motiveerivat tasu, pole oodata, et nende orjanduslikes majapidamistes pakutud tööotstele tormi joostaks. Taolist suhtumist toetades jõuame varsti selleni, kus ka ukrainlased on liiga kallis ja nõudlik tööjõud ning uusi hooajatöölisi tuleb hakata sisse vedama veelgi vaesematest ja korrumpeerunumatest riikidest, ikka kohalike arvelt ning nende vastu intrigeerides.
Kui soovime tõepoolest tööjõukriisiga tegeleda, tuleb eelkõige tagada kohalike huvitatus sektoris töötamisest ning töötajate õiguste kaitse. Segadused tööjõuturul on paljus mõjutatud Reformierakonna eestvedamisel 17. detsembril 2008 vastu võetud ja 1. juulist 2009 kehtima hakanud töölepingu seadusest, mille segaste punktide lahtiseletamiseks, anti 2013 sotsiaalministeeriumi poolt välja suisa eraldi mahukas trükis. Riigikogu erakorralise istungi põhiteemaks peaks tõusma hoopis töölepingu seaduse põhimõtteliste muudatuste algatamine, mis paneks tööandjale selgema kohustuse järgida töövõtjate huve. Ehk oleks just Reformierakonna enda masuaegsesse seadusesse sissekirjutatud ning ajale jalgu jäänud seaduspügalate otsustav muutmine võluvits, mis aitab meil ühtaegu nii tööjõukriisi kui tööpuudust ohjeldada.
Eesti inimene on töökas
Reformierakond ja tema kaasajooksikud ei kohku tagasi millegi ees, et praegust valitsust mustata. Eestisse odavtööle sunnitud ukrainlasi kujutatakse suisa mustertöölistena, kelle kuldsed käed ja leplik meel on palsamiks kohalike laiskvorstide tujukusest närvi aetud maaettevõtjale ja kinnisvaraarendajale. Häbitut valet korrutatakse väsimatult hommikust õhtuni. Tõde on aga see, et kui makstakse väärilist tasu, lõhub kohalik rahvas väsimatult tööd teha. Miks püüavad reformlased meid siis naeruvääristada ja kui kaua peame seda taluma? Kas poleks aeg laimajatele nende koht kätte näidata? Eestimaa inimesed on töökad, nutikad ja mõistvad, ent ei peaks lubama endale heast peast pähe istuda.
Aga mis puutub ukrainlaste leebesse iseloomu, siis on see vaieldav. Hiljuti kuulsin tuttava käest, kuidas üks sealt pärit keskealine mees, kellest ametis erilist tolku polnud, töösuhte lõpetamist vaidlustades nõudis, et temaga räägitaks ukraina keeles, sest neid olevat siin juba piisavalt, et see teiseks riigikeeleks kuulutada.
Muidugi on reformlaste enda otsustada, kellele nad panustavad, ent isegi nii kogenud manipulaatoritel ei õnnestu suruda läbi seadust, mis annaks valimisõiguse ajutise tööloaga või suisa illegaalselt Eestis elavatele välismaalastele, kellest on saamas Reformierakonna peamine elektoraat. Ärgem siis meie, kohalikud, unustagem valmistele minnes, milliste väärtuste või pigem nende puudumise eest Reform ja selle sotsidest kaasasörkijad seisavad!
Vsevolod Jürgenson, Mustamäe Linnaosakogu liige