27.07.2021
Küsimus sellest, et miks toetab nii suur seltskond äpardunud Reformierakonda, on ühiskonnas pikalt üleval olnud.
„Aeg-ajalt mõtisklen inimestest, kes pooldavad Reformierakonda. Neist, kes valivad oravaid, väljendavad arvamusküsimustes oma poolehoidu neile, poetavad sotsiaalmeedias soosivaid kommentaare jne.
Ka püüdes olla võimalikult erapooletu, on mul siiani raske seda fenomeni enda jaoks selgeks saada.
Hüva, mõistan igati nö toiduahelaga seotud isikuid, kellele on oravate tegevus ilmselt puhtisiklikult ja majanduslikult kasulik. Kuid selliseid kodanikke ei saa päris kindlasti olla 25-30% elanikkonnast. Parimal juhul ehk umbes 5%. Kust tuleb ülejäänud toetus?
Reformi opositsiooniaastatel oli see veel mõistetav. Oodati-loodeti, et nad tulevad ja teevad … midagi. Eks inimene ju alati loodab, et keegi tuleb ja toob õnne õuele. Isegi kui sellisel lootusel eriti loogilist põhjendust ei ole.
Aga selle aasta alguses oravad tulidki ja … ei teinud! Täpsemalt – ei teinud midagi kasulikku ega vajalikku. See, mida nad tegid ja teevad, ei liigitu kuidagi kasulike nähtuste kategooriasse.
Taas – toiduahelasse kuuluvatele isikutele võib (mulle arusaamatul moel) ka hetke sisuliselt anarhias midagi väärtuslikku olla. Kuid absoluutne enamus rahvast, maailmavaatest olenemata, peaks ju selgelt tajuma praeguse ladviku ühemõttelist ebakompetentsust ja rahvavaenulikkust.
Isegi peavoolumeediast ei ole olnud võimalik juba mitmeid kuid lugeda ühtegi soosivat aga põhjendustega heakskiitvat arvamuslugu valitsuse tegevuse ja otsuste kohta. Praegune uskumatu saamatus koos samaaegse ülbusega lihtsalt ei saa jääda mitte kellelegi märkamatuks.
Millest ometi siis niivõrd kõrged toetusnumbrid uuringutes?
Jätaks siinkohal välja selle võimaluse, et need uuringud on puhas tellimustöö ning ei vasta vähimalgi määral inimeste reaalsele arvamusele. See on muidugi piisavalt tõenäoline variant, kuid tundub ometi „liiga lihtsa“ vastusena.
Seega, mis võib tingida ühe täiesti tavalise eestimaalase toetuse Reformierakonnale?
Pärast korduvaid arupidamisi targa inimesega (iseendaga) jõudsin ainsa järelduseni, millel tundub mingit loogilist jumet olevat.
On kõigile teada, et meie seas on täiesti arvestatav hulk inimesi, kes leppimatult vihkavad EKREt.
Reeglina on põhjused emotsionaalsed ning tulenevad EKRE juhtfiguuride seisukohtade ja sõnavõttude välisest, silma-kõrva hakkavast vormilisest küljest. Kes on vaevunud süüvima nende sõnade sisusse või kes on rahulikult lugenud EKRE programmi, see ilmselt ei suudaks näidata näpuga ühelegi plaanile või printsiibile, mis talle tõepoolest vastumeelne on.
Aga see selleks – selge on, et EKRE veendunud vastaseid on ja üsna palju. Ja kui nüüd mõne sellise käest küsida, et „millist erakonda sa toetad“, siis esimese reaktsioonina tahaks ta öelda, keda ta mingil juhul EI toeta.
Kuid sellist võimalust ei anta. Nii peabki ta valima midagi, mis EKRE-le vastanduks ja lisaks oleks ka aktiivseks vastandumiseks arvestatav jõud. Ja ega sellises olukorras valikut polegi – tuleb EKRE-viha konverteerida oravate toetamiseks. Isegi juhul, kui Reformi reaalne valitsemissuutmatus on ilmselge.
Muidugi ei pruugi mul õigus olla, kuid siiski tundub, et suurem osa Reformierakonna toetusprotsendist ongi puhas EKRE-vastasus. Aga ega see tulemust suurt ei muuda, kui sama emotsionaalne „toetus“ avaldub ka valimistel.
Kaine peaga ja emotsioone kõrvale jättes ilmselt üks tavaline, normaalne eestimaalane oravatele oma häält ei annaks. Täna enam küll mitte.“
Priit Tali, kolumnist