01.09.2021
Reformierakond muutub üha ülbemaks, aga kunagi tuleb ka nende mihklipäev.
Nii nagu president Biden üritab põrumise Afganistanis “suureks eduks” rääkida, teeb seda ka Reformierakonna kommunikatsioonijuht Kajar Kase ERR-is avaldatud artiklis, kus ta ütleb, et “2021. aasta presidendivalimised oli rabav edulugu, riigimehelikkuse ja koostöö triumf erakondlike huvide ja odava populaarsuse üle”.
Kase muudab negatiivsest positiivseks kohe kõik – esmakordselt olevat õnnestunud president Riigikogus ära valida; erakonnad olevat teinud koostööd ühise kandidaadi leidmisel (peale EKRE) ning lõpuks: “Tuleb tunnustada neid, kes selle keerulise protseduuri edukalt üle finišijoone vedasid, eeskätt erakonnajuhte Kaja Kallast, Jüri Ratast, Helir-Valdor Seedrit ja Indrek Saart. Samuti väärivad tunnustust riigikogu fraktsioonide juhtkonnad, kes aitasid juga juhtida ja muidugi kõik 72 saadikut, kes oma hääle president Alar Karise kasuks andsid.”
Nii et isegi rahvusvahelises meedias kriitikat leidnud ühe-kandidaadi-valimised, mida võrreldi Nõukogude Liiduga, on Reformierakonna silmis suur edulugu.
Selle, et “see kõik oli üks suur fiasko, piinlik solgutamine ja arusaamatu tagatubade poliitmäng” ajab Kase meedia kaela – säh sulle tänu ajakirjandusele senise truuduse eest! Edasi õigustab ta ka seda, et presidendikandidaadi esitamine jäi hiljapeale ning mingeid debatte ja tutvustamisi sisuliselt ei toimunud – “Aga nii on põhiseaduse loojad selle protseduuri tõesti ette näinud.”
Süüdistused lendavad igas suunas – “Põhjus, miks avalikud seisukohavõtud ei ole olnud presidendivalimiste protseduuri toetavad, on see, et arvajatel on ka oma huvid mängus. /…/ Teised, kellel oma huvid mängus, on opositsioonierakondade esindajad ja kõik teised, kellele praegune valitsus ühel või teisel põhjusel sümpaatne ei ole. Ka neil on selge motivatsioon jätta kogu käimasolevast mulje, et nii halvasti pole asjad Eesti Vabariigis mitte kunagi olnud.”
Kas Reformierakonnal polnud omad huvid mängus? Aga asjad ongi hullud – Eesti rahvas sai teist korda järjest presidendi, kelle seisukohtadest ta eriti midagi ei tea ning kelle head ja halvad peab ta nüüd kas rahulolu või pettumusega alles avastama.
Kui Reformierakond ei näe probleemi selles, et presidendikandidaatide leidmine nii pikalt venis, kandidaadid tulid ja läksid, sageli otse tänavalt, presidenti ei suudetud ära valida muidu, kui osasid Riigikogu fraktsioone moosides ja nii edasi, siis on tegu tõesti korruptsioonierakonnaga, kes selliseid vangerdamisi õigeks demokraatiaks peabki.
Täiesti naiivne on Kase jutt: “Nagu Kaja Kallas ja Jüri Ratas lakkamatult rääkisid, toimus kogu protseduur täpselt nii, nagu põhiseadus seda ette näeb: parteid jätsid oma huvid kõrvale ja otsisid ühist kandidaati.”
Kes jättis oma huvid kõrvale? Reformierakond surus oma tahtmist kõigile peale, sotsid tahtsid tegelikult Kaljulaidi tagasi ja Karise poolele ei läinud nad mitte “poliitilise vastutustunde” tõttu, vaid pärast tõdemust, et see nagunii ei õnnestu – selle asemel kindlustasid nad endale kohta uutel koalitsiooniläbirääkimistel, juhuks kui valitsus peaks kukkuma.
Kajar Kase üritab kogu presidendivalimiste protsessi kujutada kui demokraatiat ja riigimehelikkust, samas kui tegelikkuses oli tegu piinliku farsiga, kus paaniliselt üritati mingitki presidenti paika panna. Kuigi Kase eitab “tagatubade” rolli, panid just tagatoad uue riigijuhi paika, rahvas vaatas palagani kõrvalt ja vangutas pead.
