18.05.2024
Kõu võib Tallinnasse küll üles seada, aga kui “viies kolonn” juhatab Vene armeele tema asukoha kätte, on kallis sõjamasin varsti vrakk.
Pärnu maanteel on nähtav plakat, milles üks pank teatab, et iga tehinguga toetab tema klient riigikaitset. Viimasel ajal on algatatud palju ettevõtmisi, mille kaudu saab lihtkodanik riigikaitsmisesse rahaliselt panustada, sest just eurosid on meil kaitsevõimekuse tõstmiseks hädasti vaja. Taas tuleb mängu tuttav “aga”…
Pärast haigete ja teiste abivajajate toetamiseks algatatud Jõulutunnelit, mis läheb käiku iga aasta lõpus, tahetakse “tunneldada” ka riigikaitset. Valitsuse rahandus- ja majanduspoliitika on juba nii hapu, et maksutõusudega enam midagi välja ei sõõruta, sestap tuleb koputada südametunnistusele. Eesti inimesed, eriti eestlased, annetaksidki, aga kuhu ja kellele?
Ühiskond pole veel tunnistanud, kui ränga hoobi andis annetuskeskkonnale Eesti 200 poliitik Johanna-Maria Lehtme, kelle Ukrainale kogutud raha läks “vasakule”. Mitte keegi pole seda juhtumit hukka mõistnud, ei võimulolijad, Lehtme kodupartei ega kogu peavooluleer – seda juhtumit üritatakse unustada, sellest ei taheta rääkida ja kui keegi üritab teemat päevakorral hoida, siis rünnatakse teda, nagu teeb “kahesajatajate” liider Margus Tsahkna, kui temalt midagi küsida. Isegi justiitssüsteem tahab asja kinni mätsida, vähemalt sellega mitte tegeleda.
Kuni aga võim ei saa aru, et ilma puhastustuleta “Slava Ukrainist” välja ei tulda, pole annetususalduse taastumist oodata. Ukrainale on üldse raske annetada, sest abi kohalejõudmine pole kuidagi kindlustatud. Isegi Punast Risti süüdistati koostöös Luganski ja Donetski “rahvavabariikidega”, mis väljus kõvasti eetilistest raamidest.
Raha annetamine riigikaitsele on ka siseriiklikult väga kahtlane ettevõtmine, sest see tõenäoliselt suures osas sinna ei jõua, seda näitab aastatepikkune kogemus. Kui meenutada varasemaid aegu, siis näiteks kütuseaktsiiside tõstmist põhjendati pikalt teede korrashoiu vajadusega, kuid siis selgus, et aktsiisitulude eraldis teedele oli kusagil viimastel lehekülgedel ja üsna väheste nullidega, lubatud “teeraha” asemele olid muud prioriteedid.
Eestis ei saa uskuda, et riigikaitsefondi annetatud raha läheb just riigikaitsesse. Selle poliitika pani paika rahandusminister Mart Võrklaev, kes teatas, et kavandatavast automaksust laekuv raha läheb “igale poole” ehk siis eelarveaukude täitmiseks. Sama saatus võib tabada ka riigikaitserahasid, sest nende suunamist mujale saab igati põhjendada. Riigikogus soovitas EKRE saadik Alar Laneman oma küsimuses peaminister Kaja Kallasele panna rohepööre ootele ja anda võimalikult palju raha riigikaitsele. Peaministri vastusest aga tuli välja, et ka näiteks digi- ja rohepööre olevat julgeolekumõõtelised, seega pole ime, kui riigikaitserahad lähevad näiteks tuulikutesse, sest need tagavat enegiajulgeolekut.
Kõige hullem selle stsenaariumi juures on see, et kui selgub kaitserahade suunamine eelarvuaukudesse, siis mitte keegi selle eest ei vastuta, ei peaminister Kaja Kallas, ei rahandusminister Mart Võrklaev, ei kaitseminister Hanno Pevkur – küüniliselt, ülbelt ja tuima ükskõiksusega selgitakse, et see koht olevatki kaude riigikaitseline. Vaktsiinide külmlao ja kiirtestihanke juhtumid näitavad, et meeletute raiskamiste, valetamiste ja valearvestuste puhul jääb võimuritel õigust veel ülegi ja vastutust oma haldusalal toimuva eest ei võta keegi. See on Eestis juba uus reaalsus ja normaalsus – juhtugu mis tahes, vastutajaid lihtsalt pole.
Ühe väidetavalt riigikaitselise fondi idee algatas ettevõtjate liidu juht, kes muuhulgas on aktiivne töösisserände toetaja ja eestvedaja. Ühelt poolt veab ta sisse moslemeid, kelle kogukond kasvab plahvatuslikult, ja küsitava lojaalsustasemega venekeelseid slaavlasi, teiselt poolt aga lubab selle rahaga riiki kaitsta. Kelle riiki ja kelle eest? Kas kaitsestruktuure rahastataksegi siis selleks, et nad hakkaksid meid kaitsma meie endi poolt sisse veetud venelaste “viienda kolonni” ja siin kanda kinnitavate pühasõdalaste eest? Nagu Prantsusmaal, kes hoiab tänavatel kümneid tuhandeid politseinikke, sandarmeid ja sõdureid, et kaitsta riiki riigi rändepoliitikaga sisse veetud migrantide eest.
Eesti riigis pole enam usaldust riigivõimu vastu ja riigikaitsesse annetatava raha jõudmine adressaadini on väga küsitav, see võib minna kõrvale ja selle eest keegi endale vastutust ei võta. Seega tasub raha panna sinna, kus on kindel, et see õigesse kohta jõuab, ennekõike sihtotstarbelistesse projektidesse, kust seda mujale kantida ei saa.
Uued Uudised