Eesti haridusmaastikul tundub toimuvat võõraste ideede pimesi ülevõtmine koos kõige olemasoleva lammutamisega

Mida rohkem reforme haridussüsteemis tehakse, seda rohkem tekib sellesse valdkonda pingeid – see on tänane reaalsus.

BNS kirjutas kolmapäeval: “Tulevikuõppe vajaduste üle arutlevas debatis pakkusid haridusentusiastid muuhulgas välja töövihikute ära kaotamise, rohkemate praktikute kaasamise õppetöösse ja laste individuaalsuse suurema toetamise.”

Uued Uudised ei hakka analüüsima, kas see plaan on hea või mitte, kuid nendib, et taas on käiku läinud mingi uuendus, mille kasutegurit ei oska ilmselt keegi reaalselt hinnata.

Eesti haridussüsteem on põhjalikult paigast ära nihutatud. Pedagoogikateadlane Peep Leppik hoiatab hüüdja häälena kõrbes, et noorte IQ indeks langeb katastroofiliselt. Noored on kaotamas funktsionaalset mõtlemist, nende sõnavara vaesestub, kirjatekstid kubisevad grammatilistest vigadest ja üldine silmaring aheneb.

Õpilastelt võetakse kohustusi üha maha, kuid nad on järjest väsinumad, mis viib veelgi suurema kohustuste kärpimiseni, sealhulgas eksamite kui vahepealse kontrolli kaotamiseni.

“Laste individuaalsuse suurema toetamise” sildi all jäetakse lapsed omapäi ulpima, justkui ei vajaks kasvavad põlved enam kogemustega inimeste näpunäiteid. “Vabakasvatus” on koolides viinud õpilaste ja õpetajate suhtluse tasemeni, kus esimesed teevad, mida tahavad.

Eesti õpilastel on tohutult puudu töökasvatusest – mitte ainult otsese töötegemise, vaid teatud asjade ärategemise ja selle eest vastutamise osas. Kui põllumehed ütlevad, et õpilased neile ei sobi, võib neil isegi õigus olla – ka teised ettevõtjad on rääkinud sellest, kuidas noored lihtsalt teatavad hommikul, et ei tule enam tööle ja kõik.

Eesti võtab mingi tobeda järjekindlusega üle võõraid, Läänest pärit pedagoogilisi kasvatusteooriaid, eeldades, et need on progressiivsed. Tegelikkuses on juba lähteriikidest näha, et sellest kasvab välja vaid elukauge lumehelbekeste põlvkond – pisut kaasaegset sügavuti saadud haridust segatuna ideoloogilise ajupesuga.

See aga tähendab, et noored inimesed ei saa hakkama väljaspool ühiskonna väljakujunenud kitsaid raame, eriti kui suurem kriis väljakujunenud elustiili põrmustab. Eesti noori kujundatakse “haridusuuendustega” just selles suunas. Ehk siis kasvatatakse neid inimesteks, kes hädas ise hakkama ei saa ja riigi peale lootma peavad.