Eesti mainest veidi  teise nurga alt

Eesti võimutegelased on läbi aegade armastanud rääkida sellest, kui heas nimekirjas me mujal maailmas ja eriti EL-is oleme, kuid mainel ja mainel on vahe ka siis, kui see on pealtnäha “hea maine”.

Täpsemalt – teatud hea maine osaliseks saab ka sõnakuulelik kõige heakskiitja, kellel oma arvamust pole. Meenub ühe diplomaadi jutt aegadest, mil valitsusjuht oli veel Taavi Rõivas. Saksamaal ja Angela Merkelil oli vaja läbi suruda mingi värk, mille vastu olid britid, prantslased ja itaallased. Merkel oli oma diplomaatidele soovitanud EL-i raames läbisurumiseks liitlasi otsida ja maininud ära Eesti, kuid veidi halvamaiguliselt: “Nemad on alati midagi küsimata meie poolt.”

Uued Uudised ei anna päid, et selline asi tõesti juhtus, kuid võttes arvesse pikka aega Eestit vallanud Saksamaa-lembust ja eriti Rõivase Merkeli puudli moodi käitumist, võib see ka tõsi olla. Selline “suurte ja rikaste” tunnustus pole Eestile kuidagi auasi, aga ilmselt just sellise maine kadumise pärast president ja opositsioon nüüd nutavadki. Eesti pole täna enam puudli mainega, vaid hakkas rotveileriks, viimane aga lööb kindlasti karmis elus paremini läbi.

Kõik see meenus Soome MV Lehti toimetaja Janus Putkoneni jutu peale, kui ta mainis seoses Rootsi sooviga rentida välisvanglaid, et Balti riigid korjavad tavaliselt sellised pakkumised üles. Ilmselt mõeldakse paljude riikide võimuringkondades meist just nii ja seda seetõttu, et Eestil pole olnud oma poliitikat, on olnud vaid EL-i poliitika.

Seda näitas Sven Mikser oma olematu välispoliitikaga ja tõestas taas president Kaljulaid ütlusega: “Me ei pea täna vaidlema selle üle, kas kliimamuutused on inimtekkelised. Sellel ei ole mingit tähtsust. Meile piisab vaid sellest, et me teame, et Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik ja Euroopa Liit arvestab oma kliimapoliitikat kujundades CO-2 neutraalsusega. Sellest teadmisest meile piisab, et hakata tegutsema.”

Eesti maine ongi Reformierakonna valitsemise ajal kerkinud nii kõrgeks, sest me oleme olnud nende orjaliku juhtimise tõttu alati valmis teiste suurriikide ja kultuuriruumide prügikastiks, jalamatiks, sussitoojaks ja tallalakkujaks olema.

Aga pole hullu, kurjema olemisega Eesti hagijas saab kindlasti paremini hakkama kui käsi limpsiv eurosülekoer.

UU