Eesti noored ei tea sageli, kuid palju neid tegelikult rahvuskonservatiivse maailmavaatega seob

Noored pargis

Kantar Emori hiljutine uuring näitas, et vaid 3,5% õpilastest ja üliõpilastest toetab EKRE-t. Miks on see nii?

Sattusin hiljuti trammis kuulma eesti noorte arutlust, mis algselt tundus tugevalt EKRE ja SAPTK vastu olevat. Noored olid kusagil Varro Vooglaiuga kokku puutunud ja tundusid selle järel üsna sarkastilised ja iroonilised olevat. Ometigi hakkas nende jutt ruttu muutuma.

Peagi ütles üks noormees oma tüdrukule lõõpivalt, et talle meeldivad valgest rassist tüdrukud ja ta laseb Varro Vooglaiul nad paari panna. Siis läks jutt Pariisile, kus noored olid käinud, ja sellest maailmalinnast räägiti juba seda, et linn pole enam prantslaslik, vaid olevat “mustanahalisi ja rättpeasid” täis. Noored eestlased küll ei öelnud, et nad on massiimmigratsiooni vastu, kuid rahvastiku väljavahetamist Euroopas nad vaatasid ilmselgelt kui taunitavat asja.

Kaldun arvama, et mõtlevad noored, kellel pole ühiskonna ja riigipoolset survet “õigesti” mõelda, tajuvad päris hästi, et maailmas on miski väga vale. Paraku on EKRE-t juba 2015. aastast kujutatud millegi väga taguliku ja vastikuna ning see on vajutanud pitseri noorte arusaamadesse. Reaalselt ja vabalt järele mõeldes leiaksid nad ilmselt oma vaadetes paljutki sellist, mis jookseb rahvuskonservatiivse maailmanägemusega üsnagi kokku.

Koolieas noored on selles vanuses, kus otsitakse oma kohta elus, oma identiteeti ja oma keskkonda, ning selles on suur roll kaaslastel ja ühiskondlikul mõjul. Viimane suunab noori paraku multikultuursuse poole ja kuna kasvav põlvkond kardab või ei taha teistest erineda või koguni neile vastanduda, lähevad nad üldise vooluga kaasa. Kogu ühiskond tundub nende silmis EKRE-t vihkavat ja nad ühinevad sellega, nägemata seda, mis neid tegelikult rahvuskonservatiivsusega ühendab.

Kahtlemata mängivad siin oma rolli soov olla avatud, näha rohkem, tutvuda maailmaga — seepärast on noored leplikumad ka geide ja pagulaste vastu. Maailmas ringi reisides näevad eesti noored arvukalt endasuguseid reisivaid noori, kes on eri rassidest ja rahvustest, erineva seksuaalse ja maailmavaatelise taustaga jne, kusjuures neid ühendab üks – nad on noored ja avastavad maailma, ning sellest tuleb ka sõprus ja sallivus.

Ilmselt muutuks nii mõndagi, kui eesti noored elaks mõnda aega mitte avatud läänelikus, vaid näiteks sallimatus moslemiühiskonnas – nad näeksid selle tagurlikkust ja vaevalt see neile enam meeldiks. Oma tegemistes puutuvad nad enamasti kokku selle toredama ja ärksama osaga multikultimaailmast, aga on olemas ka räige varjupool, mis sageli on tugevama üldmõjuga.

Rahvuslus ongi ehk noorele inimesele liiga üheülbaline ja igav, multikultuursus seevastu huvitav ja põnev, ka selle negatiivsetes aspektides. Kui aga noortes hakkavad kinnistuma mingid kindlad väärtused, jõutakse vähem või rohkem, varem või hiljem, oma juurte hindamiseni. Just see on see, mida EKRE neile soovib ja soovitab. Sinises Äratuses on koos need noored, kelleni see tõdemus on juba jõudnud.

(Kolmapäeval avaldatud Turu-uuringute AS-i populaarsusküsitlusest selgub, et vanusegrupis 18-24 eluaastat on EKRE toetus siiski 17 protsenti – autor.).

Kommentaarid