Eesti rahvas, laulame ennast taas vabaks – kuidas teile sobib, kas 8,50 või 20,50 euroga?

Kas raha on vabaduse mõõdupuu – praegu tundub küll nii!

Alles see oli, kui EKRE algatatud hümniseaduse eelnõu üritati põhja lasta väidetega, et see sundivat inimesi hümni laulmiseks ka ratastoolist püsti tõusma ning enne laulmist ametniku loa ette näitama, mis oli muidugi täielik absurd.

Nüüd on Eesti riigivõim ise absurditeatri rollis ja erinevalt EKRE-st ka täiesti reaalselt – pühapäevane EV100 ühislaulmine Tallinna lauluväljakul on piletiga ehk siis tuleme vabanemist meenutama ja ennast veel kord vabaks laulma hinnaklassis 8.50 – 20.50!

Just nimelt nii palju maksab EV100: Üheslaulmine / Nargenfestival 2018 pilet. Kujutage ette, et tahate sinna minna kogu perega – kui palju tuleb perel rahakotti kergendada!?

Tundub, et kogu see jant läheb kuidagi täkkesse kogu selle president Kaljulaidi ja kartellierakondade “avatud eestluse” kontseptsiooniga, kus eestlane võib olla igaüks, laulda võib mistahes keeles – peaasi, et sa maksad! Laulame ennast uuesti vabaks hinnakirja alusel!

Ajaloolane Jaak Juske juba kirjutas sellest, et kuigi tegu on eraettevõtmisega, võiks riik selle korraldajatele kinni maksta ja rahva priilt lauluväljakule lubada, seda enam, et tegu on EV100 juubeliaasta raames toimuva üritusega! Iseasi on Vaba Rahva Laul Paides, mida on algusest peale erainitsiatiivil tehtud – seal vist ei tuleks kuidagi korralduskulude katmisega välja, kui piletit poleks.

Kulla riigivõim, te olete ikka täiesti mandumas! Kas te ka kujutate ette, mida tähendab ühislaulmine, mis peaks rahvast taas ühendama – seda ei tehta piletihinna alusel! Eesti riik leiab raha Kreeka võlgade maksmiseks, aga ei leia seda rahva ühteliitmiseks!?

Keskerakond kasvas välja Rahvarindest – kas peaminister Jüri Ratas kujutaks ette, et 1988. aastal oleks Rahvarinne lauluväljakul piletiraha küsinud? Nüüd oleme me 27 aastat taasiseseisvad olnud ja pole ikka veel nii jõukad, et rahvast tasuta kokku tuua? Või on rahakultus tõesti vaimu pimestanud? Minu silmis on Üheslaulmine siiski midagi muud kui üks kontsert koos müügiputkadega…

Kes soovib pühapäeval lauluväljakule minna – minge, see saab tore olema! Unustage piletihind, see on kõigest raha. Mina ei lähe. Mitte et mul rahast kahju oleks. Riik, mis kutsub ühislaulmisele lihtinimesele üsna krõbeda piletihinnaga, pole päris see, millist ma 1991. aastal lootsin!