27.07.2022
Vahel toimib Eesti riigis väärastunud mõtlemise kõrval ka ilmselge nöörijate mentaliteet.
Euroopa Liidus oldud aastate jooksul ollakse Eestis loobutud talupojamõtlemisest, mis põhineb silmaga nähtaval reaalsusel, ja omaks võetud uusliberaalide mõtteviis, mis põhineb ideoloogilistel soovunelmatel ja eitab loogikat.
Üks hea näide on praegune gaasipuudus – Euroopa Liit, eriti Saksamaa, andis enda Kremli gaasisõltuvusse; siis hakkas Venemaa ellu viima oma agressiivseid plaane ja lääneriigid kehtestasid sanktsioonid; ja kui Venemaa vastab sellele uute sigadustega, siis liberaalne Lääs ähib ja ohib – kuidas nad seda võivad!?
Üks talupojaliku mõtlemise puudumise tulem ongi see, et kuigi Venemaa on ilmselgelt meie vaenlane, lähtutakse ikka mõttest, nagu oleks ta normaalne partner.
Gaasile lisaks on häda ka Vene elektriga. Vastküpsetatud majandusminister Riina Sikkut ohib samamoodi: “Kui peaks juhtuma, et Venemaa ühendab meid lahti oma elektrivõrgust…” Eleringi juht Taavi Veskimägi lisab: “Ja on selgelt täna see risk Venemaa agressiooni valguses Ukraina suhtes, et mitte me ise ei eralda ennast Venemaa elektrisüsteemist, vaid meid eraldatakse.”
Balti riigid kavatsevad Venemaa elektrisüsteemist eralduda 2025. aasta lõpus. Kaja Kallase valitsus on siiamaani lähtunud sellest, et Kreml laseb Eestil nii pikalt Vene elektril elada. Ometi peaks selge olema, et jätkuva Ukraina sõja taustal lähevad Vene-Lääne suhted üha kehvemaks ning kohesed katkestused võivad iga päev reaalsuseks saada. Seda enam, et ka Eesti ise deklareerib pidevalt, et lahkub Vene majandussfäärist elektri ja gaasi osas – ka Kreml seadistab seega ennast ümber ja Lääne huvid teda enam ei huvita.
Hiljuti sõlmiti Türgi vahendusel viljaekspordi leping, mis lubab vilja Ukrainast välja vedama hakata. Loetud tunnid pärast seda ründas Venemaa Odessa sadamat, mis on selge näide, et Kreml ei pea ühestki leppest kinni. Liberaalses Läänes püsib aga mingi arusaam sõna pidavast Venemaast.
Mis aga puutub talupojamõistusesse, siis selle puudumisest annab märku ka riigi värelemine okupatsioonisümbolite osas. Nii teatab ERR: “Riigikantselei juurde loodud töörühma juht Asko Kivinuk kutsub üles kõiki, kelle territooriumil on mõni okupatsioonivõimu sümboleid kandev mälestusmärk ning soovib selle kõrvaldamist, teatama sellest soovist aadressile monumendid@riigikantselei.ee.”
Samas aga teatab Narva linnapea Katri Raik, kes esindab sealmail Eesti riiki, et punatanki teisaldama ei hakata. Kas Eestis on siis kaks riiki – üks, mis võtab okupantide sümbolid maha ja teine, kes need säilitab?
Täiesti väärastunud mõtlemisest aga annab teada Reformierakonna algatatud venekeelse odavtööjõu sissevedu endisest Nõukogude Liidust, mis on kaasa toonud Eesti venestumise ja vene keele ülemvõimu Tallinnas – ja seda pärast meie uhket Laulvat revolutsiooni, mis oli suunatud NLKP venestamispoliitika vastu.
Oma rahva andmine elektribörsi ja rohepöördehüsteeria lükata-tõmmata on veel eriline mõistusevastane tegu.
UU