09.02.2020
Rahvuskonservatiivid liigutavad Eesti elu edasi.
Pole vähimatki kahtlust, et EKRE ilmumine poliitilisele maastikule ja nüüd ka valitsusse on Eestit stagnatsioonist välja toomas.
Kindlasti on palju neid, kes väidavad, et riik on valmis ja vaja on vaid peenhäälestust, kuid selliseid ei märka ei maailma muutumist meie ümber ega ka seda, et paljud valdkonnad riiklikus süsteemis on valesti kasvanud. EKRE on need asjad taas päevakorda toonud.
Uute Uudiste kommentaariumis ütleb üks lugeja kriitiliste sõnade kõrval (välispoliitika osas) ka seda, et mitte keegi teine ei tõstata siseasju paremini kui EKRE juhid. Teine sõnavõtnu arvab, et meil tuleb Eesti elukorraldus suures osas ümber teha, sest palju asju on lastud rappa minna.
Probleeme on meil palju ja need on välja toonud ikka rahvuskonservatiivid – just see on esile kutsunud ka süvariigi viha. Esimeseks näiteks on meie justiitssüsteem, mis on juba pikemat aega mandumise teed käinud. Kohtud on teinud seadusväliseid ideoloogilisi otsuseid, näiteks võõrsil abiellunud samasooliste osas, prokuratuur on pikale veninud menetlustega ummikusse jooksnud nii Savisaare, Tartu abilinnapea Suvorovi kui paljudes teistes kohtuasjades – näiteid on palju.
Justiitssüsteemi korrastamisest ei pääse Eesti mingil juhul, sest kõik selle lülid töötavad mitte kodanike ja ühiskonna, vaid endiste võimurite toiduahela heaks. Näitena võib võtta Lavly Perlingule juhtivprokuröri töökoha loomise pärast seda, kui ta EKRE vastuseisu tõttu enam peaprokuröriks ei saanud. Praegu pole EKRE justiitsreformi algatus süvariigi laialdase vastuseisu tõttu käima läinud, kuid see tee tuleb ühiskonnal kunagi nagunii läbi käia.
EKRE algatas riigieelarve revisjoni mõtte, sest aja jooksul on sinna kogunenud palju mõttetuid kulutusi – kunagi pandi need teatud mõttega sisse ja nii on muutmata Exceli tabel aasta-aastalt eelearve koostamisel uuesti samu kulutusi edasi rahastanud, kuigi see pole sageli enam vajalik ega mõistlik. Eriti ideoloogiliste organisatsioonide poputamise puhul.
Riigikogus lõi EKRE fraktsioon riigieelarve arusaadavaks muutmise toetusrühma, milles löövad kaasa saadikud praktiliselt kõigist fraktsioonidest, kes on tunnistanud, et eelarve on isegi spetsialistidele kohati raskesti mõistetav. Selliseid kinnijooksnud asju on Eesti riiklikus süsteemis tohutult, aga muudatusteks on poliitiline süsteem väljaspool EKRE-t liiga mugavustsooni kinnistunud – muudatused vajavad võitlusi, selleks aga ei viitsita tagumikku toolilt tõsta.
Aastaid suikus kontrolljoonel asuv riigipiir rahulikult mingi piiriribana ja alles Kohveri röövimine näitas, et tegelikult pole piiri ollagi, ning seda on tõestanud ka pidevalt siia tükkivad migrandid. Alles nüüd on asutud tõsiselt mõtlema tõsisele piirile ja piirivalve taastamisele – ilma EKRE-ta oleks see pikalt varjusurmas püsinud.
EKRE on üles tõstatanud migratsiooni piiramise – senised valitsused oleks odava orjatööjõu näljas ettevõtjate meeleheaks lasknud lõputult piiranguid lõdvemaks ja võõraid sisse. Hetkel oleme olukorras, kus teenindavas sektoris ei saa eestlased enam ema- ja riigikeelega hakkama.
Riigikeel ongi see moment, kus omariiklus on täiesti käest lastud. Ettevõtjad sülitavad sõna otseses mõttes keeleseadusele ja panevad taksorooli või baarileti taha inimesed, kes eesti keelt ei oska. Riigikeele eiramine on muudetud nii loomulikuks, et paljud odavtööandjad sellele ilmselt ei mõtlegi.
Üha enam eestlaste kahjuks muutuv demograafiline olukord on teine murekoht, kus vaid vähesed eestluse pärast muretsevad – teised kas tahavadki multikultuurset ühiskonda või eelistavad president Kaljulaidi kuulates pea liiva alla peita ja uskuda, et meid ei ähvarda miski. Kolmas teema on nn euroopalikud väärtused ehk võõrsilt sisse imporditav elulaad, mis on kardinaalselt erinev kõigest sellest, mida eestlased on väärtuslikuks pidanud.
EKRE-t on süüdistatud räiguses, kuid ega mugavustsoonis olesklejaid ju teisiti üles ja tööle ei ajagi, kui häält tõstes. Eesti ühiskond aga on tänu EKRE-le kõvasti muutunud ja asunud kitsaskohtadega tegelema – muidu oleksime ühel hetkel riigis, mida me enam ära ei tunnegi. Kõik muudkui tiksuksid vaikses rütmis, sest nii on mugav, aga muu maailm on meid selle aja peale juba alla neelanud.
UU