04.01.2021
Kaimar Karu – mees, kellest ei saanud rahvuskonservatiivi, kuid kes arvab, et teab rahvuskonservatiividest kõike.
Inimeste hingepuhtust hinnatakse selle järgi, kuidas nad oskavad lahku minna, kas siis elukaaslasest või tööandjast või veel kellestki – kas tigeda arveteklaarimisega või rahulikult eluga edasi minnes.
Kunagise EKRE väliskaubandus- ja IT-ministri Kaimar Karu puhul tundus, et käiku läheb teine võimalus, aga eksminister otsustas siiski endistele kaaslastele solgiämbri pähe keerata – “Endine EKRE minister: varsti pole riiki, kus ei peaks vabandust paluma.”
Endise ministri Kaimar Karu sõnul pole Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) juhtide väljaütlemiste pärast Eesti naabruses enam riiki, kus vabandust paluma ei peaks, kirjutab Postimees.
Kui Kaimar Karu EKRE juhtide kutsel ministrikoha vastu võttis, teadis ta täpselt, mis erakonnaga tegu on – meedia ja oponendid olid EKRE-t kõikvõimalike süüdistustega rünnanud juba aastaid. Ta teadis, võttis magusa ametikoha vastu ja nüüd ahhetab plikalikult – fui, no on alles räiged tegelased!
Olnuks ju ka võimalus kõigest distantseeruda, aga mingil põhjusel Karu seda ei suutnud. Nüüd on arvata, et temast saab vastaspoole sõdur, kes laseb kunagiste kaaslaste pihta.
Kaimar Karu ei saanud ilmselt aru, et minister pole ametnik, vaid peab ka võimuerakonna poliitilist agendat ellu viima. IT-minister pidi e-valimistesse selguse tooma, aga Karu see eriti ei huvitanud.
Kui mees oleks saanud rahandusministriks, siis poleks ta LGBT-lt raha ära võtnud ja siseministrina poleks ta teinud midagi sõjaväestatud piirivalve taastamiseks – Karu sobiks tegelikult mistahes valitsusse, ja samas ei sobiks kuhugi, kui ta tahab ministrikoha erakonna poliitilisest agendast lahus hoida.
Piltlikult kirjeldades tuli Karu EKRE ministrina maja ehitama ja ta ehitaski, kuid ei kuulanud seejuures grammigi pererahva soove, millisena nood maja näha tahaksid – ta ainult ladus müüri, mõistmata ega arvestamata tellijate arvamusi. Muidugi ei saanud koostöö sel moel kaugele viia.
Kaimar Karu ja EKRE teed läksid lahku siis, kui rahvuskonservatiivid mõistsid, et nende ja ministri südamed ei tuksu ühes rütmis. Lahkuminek tundus siiani normaalsena toiminud olevat, aga nüüd otsustas minister ikkagi kätte maksta. Ilmselt on opositsiooni pakkumised juba inimlikkusest kõrgemad.