“Endised” kardavad eriolukorrast kõige rohkem seda, et “vanad head ajad” ei tule tagasi

Üheks põhjuseks, miks vasakpoolne ja liberaalne opositsioon valitsusele eriolukorras mingeid suuremaid volitusi anda ei taha, on kartus, et pärast kriisi nende hea elu enam tagasi ei tule. Kuigi see ei naase nagunii, seda ka üldise tausta tõttu.

“Kommunistlikud noored on paanikas. Nad kardavad, et endine olukord ei taastugi. Nad aimavad, et riigi raha peal parasiteerivatele siiruviirulistele MTÜ-dele võib nüüd tõesti raha otsa saada. Tahaks näha, millise näoga Tanel Kiik järgmisel aastal transvestiitide klubidele raha eraldab,” kirjutab EKRE poliitik Anti Poolamets.

Kriisiaegne rahapuudus paneb kindlasti kõrvale mõttetud kulutused, mis pole seotud ellujäämise, vaesuse vältimise, ühiskonna toimimise, majanduse taastumise ja muu vajalikuga – seda, et kellegi seksuaalne suunitlus vajaks lisapropagandat, ei hakata tõenäoliselt enam rahastama. Kui meil on tuhanded töötud peost suhu elamas, siis pole geiühingu jooksvad kulutused mingi teema.

Kogu vasakliberaalse leeri mure on tegelikult märgatavalt sügavam – pärast raskeid kriise on inimkonna mõistus alati selginenud, sest hakatakse hindama lihtsat ja arusaadavat elu, mitte kohati perverssustesse kalduvate kapriiside vastuvaidlematu rahuldamise nõudeid toetama.

Ilmselt kaovad räsitud inimkonna mõtetes esikohalt nii marufeminism, sooneutraalsus kui ka omasooiharus, kuhu need hea elu aegadel jõuliselt asetati. Kriisiaegadel on kõigil raske ja seetõttu pannakse kõigepealt paika need, kes nõuavad endale tänu oma “erisustele” suurendatud ja ebaproportsionaalset tähelepanu.

Isegi kui ideoloogilised organisatsioonid raha saaks, on ajad paratamatult sellised, kus lumehelbekesed ei saa enam solvuda, samasoolised oma voodielu reklaamida ja feministid vulvamütsikestega sõjakäike teha – inimestel on parematki teha, kui neile kaasa tunda, sest reaalne elu tahab elamist, muidu kõnged.

Rasked ajad puhastavad alati õhku. See ei puuduta ainult agressiivsete vähemuste rolli langemist ühiskonna tegemistes, vaid igasuguse tühikargamise raugemist nii poliitikas kui majanduses.