26.01.2021
Poliitprojekt “Kõigi Eesti” sai ruttu nimeks “tühjad südamed”.
“Alles see oli, kui otse tühjalt kohalt alustasid oma tegevust nn. tühjad südamed. Kui õigesti mäletan, oli see nende endi sõnul rahvamasside spontaanne algatus ja liikumine, kelle tuumikgrupis pidi olema lausa sadu progressiivseid ja aktiivseid liikmeid. Peamine nende ideoloogia oli piiride avamine maailmale – esmaselt aafriklastele ja araablastele. Kuid ka kõik muu progressiivne.
Tühjade südamete liikumine levis kulutulena esmaselt just noorte seas ja selle peamisteks ideoloogideks rahva ees said meie noorepoolsed lauljad. Esmaselt vanameister Ivo Linna, ja seda vaatamata sellele, et ta oli kunagi oma viie isamaalise lauluga kogu eesti rahvale vabaduslauliku staatuses. Eks ta oli meie taasiseseisvumise ajal iidol mullegi. Oli. Pärast tema esinemist tühjade südamete üritusel laululava juures ta seda enam pole.
Kui vaatan siin FB-s oma sõprade pilte, siis pole enam kellelgi seda tühja südame märki tema pildil.
Ometi, need inimesed on kõik alles ja tänagi reaalselt olemas. Kadunud on vaid neid identifitseeriv märgistus, mille nad tollal ise endile uhkelt rinda riputasid, ei enamat. Oleks viga, kui me unustaksime need inimesed ja nende ideoloogia. Võib olla päris kindel, et nad kannavad seda ideoloogiat endis ka täna.
Mina võtsin tol ajal vastu otsuse, et ma ühtegi tühja südant FB-s sõbraks ei võta ja tal kommenteerida ei lase. Oli suht kerge sellised oma sõprade seast välja praakida – piisas nende pildi ja tühja südame märgi vaatsamisest.
Tänaseks on nad kõik selle oma poliitilise tunnuse endalt kõrvaldanud, läinud vanade bolševike kombel põranda alla. Minu reeglid aga pole muutunud: kui keegi nende ideoloogiat promov tegelane kusagil teemas lagedale ilmub, siis on ta automaatselt minu blokeeritute kambris. Seal kohti jätkub.
Kuid jah, pean kerge kurvastusega ütlema, et vastus mu pealkirja küsimusele kõlab: nad pole kuhugi kadunud, nad on siin meie keskel ka täna. Ärgem neid nägusid ja nimesid unustagem, sest on teada tõde: kes reetis korra, see reedab jälle.”
Harri Kingo, poliitikavaatleja