01.08.2016
Andri+Needo
Idast ja lõunast on viimaste aastate jooksul tulnud Eestisse üle kahekümne tuhande inimese. Nad tulevad siia lähisugulaste juurde või eestimaalaste kutsete alusel. See on loomulik, nõukaaegse suurimmigratsiooni järelmõju. Eesti noored suunduvad aga maailma õnne otsima. Seega eestlaste, kui põhirahvuse, osakaal meie rahvusriigis väheneb endiselt. Eesti maksumaksja raha eest antud hea (kõrg)haridus on suureks plussiks töö (tihti koristajakoha) saamisel Läänes. Selline rahva väljavahetamine ning välismaa heaks toimiv haridussüsteem on Eesti, kui rahvusriigi vastane tegevus, millega on suure õhinaga tegeldud peaaegu kõik taasiseseisvumise järgsed aastad. Peale noorte loovutasime rahvusvahelisele suurkapitalile ka oma turu ja tootmise, saades vastu küll moodsa tehnoloogia ning lubaduse kaitsta meid Vene ohu vastu. Arvasime, et see on õige ja olime uhked, et suutsime kiiremini nõukogude inimestest eurooplasteks saada, kui teised. Nojah? Eesti pered on muidugi alati oma ärksamaid noori välismaale saatnud, aga see ei kujutanud ohtu rahvusele, sest lapsi oli palju. Kodu, kui kindlus jäi teiste laste hoolde, kes maailmavallutajat toetasid. Nüüd jäävad „kindlused“ järjest vanemaks ja nõrgemaks.
Rahvuste segamine venekeelseks massiks on olnud Vene impeeriumi, nüüd ka putinlaste meelistegevus. Eesti üleilmastumise ülistajad on vist sama meelt? Neil on nagu ükskõik, tulgu või Aafrika moslemid, peaasi, et eestluse saaks maksimaalses avatuses kiiresti lahustatud. On see siis hea mõte? Kindlasti mitte!
Aafrika elanikkond kahekordistub 50 aastaga (miljard asukat juurde). Toitu ei jätku seal aga juba praegu. Euroopas on veel nii toitu, kui muud luksust lademes. Loomulikult trügitakse siia ja loomulikult ei suuda vananev Euroopa Liit oma poole miljardi elanikuga miljardit tulijat kuidagi ära seedida. Seejuures on siia jääv noor enamasti oma rahvale, kogukonnale, perele ja lõpuks ka endale kordades suurem väärtus, kui mitme kõrgharidusega maailmarändur, kes sünnimaa unustab. Noor peaks olema ainult töökas, visa ja energiast pakatav oma kogukonna edendamisel, sealhulgas oma pere ja kodu loomisel. Jutt laste saamisest, kui kõige tähtsamast panusest tulevikku, ärritab maailmarändurit ja paljusid „pehmodeks“ muutunud euroopa mehi ning enesekeskseid sooneutraalsust nõudvaid naisõiguslasi. Miks see nii on? Miks mõned justkui on kohustatud tulevikule mõtlema, teised mitte? Kas hakata lastetuid trahvima (panna nad lastega peredele maksma)? Sellist hullu juttu ei taha keegi kuulda, sest on sada põhjust, miks lapsi hetkel või üldse ei taheta saada. Lihtsam on teema maha võtta, migratsioonipump tööle panna ja äri käib uljalt edasi. Tühja sest rahvusriikide Euroopast ja Eesti rahvusriigist! Piirid valla!
Selline, lihtsat ja pealegi näilist hetkeedu tagav, aga tuleviku suhtes hoolimatu, mõtteviis, on nii valitsejate, kui ettevõtjate hulgas küllalt populaarne. See on minu arvates tõeline „populism“ selle sõna ebameeldivas tähenduses, mis põlgab konservatiivsust e. seniloodu alalhoidmist sh pereväärtusi, jne.
Lihtsaid lahendusi aga pole, sest kui Euroopa juhtriigid ei suuda ise oma rahva „taastootmisega“ toime tulla, jätkub mõnusat äraelamist neis maades ainult eurooplaste käesolevale põlvkonnale. Sedagi vaid siis, kui teenijarahvas tuleb väljast (sealhulgas Eestist). Järgneb, üha suurem sõltuvus võõrastest ja vaesumine, sest rikkuste kokkukandjate ja hoidjate asemel hakkavad majandamist korraldama varade ümberjagajad (pealegi suure sigimisvõimega immigrandid). Tõenäoliselt on see Euroopa heaoluriikide lõpp ja ilmselt islami ning kõige muu võõramaise võit. Kas seda ikka tasub tahta? Kardan, et ma ei kraaksu kurja, vaid see saab tegelikkuseks, kui rahvuste iseolemisest viimaks lugu pidama ei hakata.
Oleks parem: kui suudetaks ikka Euroopa Liidu (eeldan, et jääb püsima) välispiir kontrolli all hoida; kui lepitakse kokku Euroopa Liidu rahvusriikide suveräänsuse säilitamises; kui minnakse liidulepingu alusel üksteise erisusi ja püüdlusi austades, üheskoos (üksteisest isoleerumata) edasi nii, et sellest tuleks kasu kõigile liikmesriikidele, mitte ainult eurobürokraatidele.
Kapitalil ei tarvitse küll rahvust olla, kuid rahvusliku rikkuse säästlikku ja otstarbekat kasutamist saab juhtida ainult rahvusriik ise, tema vabad ning enesekindlad kodanikud. Suureneks armastus nii oma kodumaa, perekonna, kui laste vastu ja jääb jõudu ka Aafrika hädaliste toetamiseks nende omal maal. Oleks rahu maapeal ja erinebatest rahvastest heameel!
Andri Needo
Ettevõtja Võrumaalt