“Iitige õuridžinaalset estõunian fuudi” – nii tutvustatakse väidetavat eesti omamaist puhast toitu

Tänases Eestis on ülearu (kakskeelset) kahekeelsust, seda praktiliselt igal elualal.

Minu FB lehele jõudsid kuidagi nii “Eat Original Estonia” kui ka RemedyWay reklaamid, mis mõlemad soovitavad süüa ainult puhast eestimaist toitu. Minu jaoks on see antireklaam.

Kuidas saab reklaamida puhast omamaist eesti toitu, kui selle soovitaja räägib minuga sisuliselt inglise keeles? Miks peaks inimene eelistama eesti toitu, kui sellise toitumise eest võitleja eestimaist emakeelt millekski ei pea ja oma identiteedi inglise keeles ära määrab?

Puhast eesti toitu tasub reklaamida ainult oma eesti inimesele. Araablane vaatab nagunii, et see oleks halal-toit, neeger sööb mida iganes, mistahes võõramaalasele on eesti toit eksootiline – oma maa juurikat ja laudast tulnud piima-liha oskab hinnata ainult Eesti inimene. Ja tema ei vaja selleks inglisekeelset tutvustamist, mis algab tutvustaja nimest.

Tegelikult kirjutab meedia ju pidevalt, kuidas eestimaisena reklaamitav toit, mis on saanud ka vastava märgistuse, on toodetud mujal või pakendatud siin võõramaisest toorainest. Asi seda siis inglise keelt kasutades reklaamida ole…

Sama kahekeelsus on ka poliitikas. Kuidas saab inimene rääkida Eesti huvidest, eesti rahva tulevikust, eestlaste vabadusest ja suveräänsusest, kui ta järgmisena ütleb, et solidaarsusest Euroopaga peame migrante vastu võtma? Ometigi on teada, et me oleme sedavõrd väike rahvas, et pealesunnitud migrante ja kellelegi rikkuse loomiseks sissesmugeldatud võõrtöölisi vastu võttes oleme varsti reservaadi-rahvas. Kas me oleme vaba rahvas, kui peame täitma meile ohtlikke kohustusi?

Kuidas ma saan austada presidenti, kes räägib eestluse ja eesti keele õitsengust, kui Keskturu Maximas vaatab mulle otsa päevatööst tööst väsinud vene kassanäitsik, kes eestikeelse jutu peale lihtsalt eirab küsijat? Kaljulaidilt “eestlase aunimetuse” saav Abdul Turay moodi neeger elab pikka aega Eestis, aga ei õpi selgeks siinset keelt, mis on ka riigikeel – ning lahkudes veel ka sõimab seda riiki.

Kui ühes iseseisvas riigis õitseb selline mõtte, sõna ja teo vastuolu, kahekeelsus ja -palgelisus, siis pole mõtet imestada, et sellisest riigist kord kõik väsivad.