Poliitiliselt laetud sotsioloog ja uuringujuht Juhan Kivirähk unustab taas, et mõlemad tema ametinimetused eeldaks vähemalt näilist erapooletust ning EKRE-viha suuremat varjamist.
Kivirähk ütleb, et Eesti poliitika murelaps olevat “loomulikult EKRE”, mis on täiesti ühekülgne käsitlus – murelapseks on rahvuskonservatiivid ainult liberaalsele ja vasakpoolsele poliitikale. Demokraatlikule poliitilise süsteemile, mis toetub pluralismile, pole EKRE mingi murelaps.
Liberaalne Eesti poliitikamaastik sai kuni 2015. aastani kodurahu nautida – peavooluparteide strateegia oli üks, ainult taktikas ei jõutud vahel kokkuleppele ja poliitiline heitlus piirdus vaidustega teemal, kes teeb õiget asja õigemini.
Kui poliitikasse ilmus EKRE, toimus poliitilises süsteemis suur kataklüsm – ühtäkki ei tegelenudki kõik vana korra lammutamise ja uue liberaalse paradiisi ehitamisega, vaid üks poliitiline jõud asus traditsioone kaitsma. Et nende hääl ka kuuldav oleks ega kaoks liberaalsesse sõnamulinasse, tõid rahvuskonservatiivid tagasi ka otsekohese ja keerutamisvaba ütlusstiili, mida nüüd tuntakse “EKRE retoorika” nime all.
Kivirähk vassib rängalt, öeldes “Nii Keskerakonna kui ka EKRE juhtpoliitikud on oma soovunelmana deklareerinud eesmärgi Reformierakond lõplikult hävitada, see poliitiliselt maastikult täielikult kaotada”, mida ta toetab väitega, et liberaalne valija ju jääb.
Ei, keegi ei soovi hävitada liberaalseid erakondi ega poliitikat. Jutt käib ainult moodustisest, mille nimeks on Reformierakonna toiduahel ja mis hakkas oma pika valitsemisaja jooksul riiklikusse süsteemi liiga sisse kasvama – seda on ju näha praegugi, kui poliitiliselt laetud sotsi- ja reformimeelsed ametnikud töötavad vastu uutele ministritele.
Reformierakonna toiduahel oli enne nende opositsiooni sattumist muutumas Eesti BAATH-iks – see nimi tuleneb Süüria ja Iraagi võimuparteidest, kes sulasid Saddam Husseini ja al-Assadi diktatuuride ajal praktiliselt riigiaparaadiga kokku.
Kivirähk väidab, et EKRE liidrite mustadest kaabudest õhkuvat 1990. aastate mentaliteeti – ei, kaabud pärinevad ikka ajast, mil mehed olid veel härrasmehed ja naised daamid, ja sooneutraalsusaegadel tunduvad need vasakliberaalidele tõesti kohatuna.
“Küllap sooviks EKRE ka praeguses Eestis näha sellist riigikorraldust, kus poliitikute käes oleks piiramatu võim ning kus nende otsuste seaduslikkuses kahtlevatele ametnikele saaks peale käratada: “Kes sa selline enda arvates oled?!” kirjutab Kivirähk.
Anarhistist sotsioloog unustab, et ametkondades on olemas hierarhiad, kusjuures minister on poliitiline ametikoht ja saadud rahva mandaadiga, ametnik aga on töökoht, kuhu võetakse kompetentseid inimesi tööle just korraldusi täitma. Huvitav, kas töötaja, kes tahaks Turu-uuringute aktsiaseltsis muuta küsitluse korda, saaks demokraatliku õiguse küsitleda nii, nagu tema õigeks peab?
“Avalikkus vaatab lahenduste leidmiseks õigustatult peaminister Jüri Ratase poole, kellelt oma ameti pantvangina on radikaalseid samme asjatu oodata,” väidab Kivirähk.
Mida tähendab pantvangis peaminister ja kusmaalt ta selles seisundis on? Koalitsioonivalitsustes, olgu seal eesotsas Keskerakond või Reformierakond, peab peaministripartei ikka võimujagamisega arvestama – nad peavad kompromissina loobuma isegi osast omadest valimislubadustest. Jutt pantvangistatud peaministrist on ilmselgelt halvustav nõks kellegi ründamiseks.
Kivirähk leiab, et eesmärgiks peaks olema “pigem ausa ja läbipaistva riigivalitsemise taas au sisse tõstmine.” Kui seda praegu pole, siis millal selline nähtus oli? VEB Fondi taaga ja kilekotirahadega ning rahapesu maha maganud Reformierakonna ajal?
Uuringujuhilt ja sotsioloogilt eeldaks siiski mõistlikku analüüsi, mitte mängimist mõistetega ja nende seadmist talle sobivasse konteksti.